21. septembril, Madisepäeva lahingu ja Lembitu surma aastapäeval, on kohane meenutada üht eestlaste ajaloo suurimat vabadusvõitlust ning sellega seotud kangelasi. Selleks päevaks avaldame Johannes Kauba luuletuse “Lembitu käsk”, mis ilmus esmakordselt 15. veebruaril 1944 ajalehes Järva Teataja.

Luuletuse taustaks on 1944. aasta keerulised sündmused, mil Eesti oli taas silmitsi Punaarmee sissetungiga. Kauba sõnad andsid lootust ja kutsusid üles vabadusvõitlusele ajal, mil kodumaa oli määratus ohus. See teos kehastab eestlaste pikka võitlust vabaduse eest – samasugust võitlust, mida Lembitu ja tema kaaslased sajandeid tagasi tagasi Madisepäeva lahingus pidasid.

Johannes Kaup (1911–2004), Viljandimaa mees ja kirjanik, oli pühendunud kirjandusele ja ajakirjandusele nii kodumaal kui ka paguluses. Tema rikkalik looming peegeldab sügavat armastust Eesti ajaloo ja kultuuri vastu. Kauba teosed, sealhulgas populaarteaduslikud biograafiad ja romaanid, jõudsid sageli ajalehtede veergudele. Nende kaudu andis ta rahvale väärtuslikku inspiratsiooni ajaloost.

“Lembitu käsk” on igihaljas üleskutse kaitsta kodumaad ja väärikalt seista oma rahva vabaduse eest. Sel üleskutsel on sügav tähendus ka tänapäeval – see meenutab meile, et võitlus vabaduse eest pole kunagi lõppenud.

Lembitu käsk
Johannes Kaup

Kas te ei kuule, kuis Lehola mäelt,
Lembitu põlisest kodust,
tõuseb hääl iidne ja heliseb öös:
“Vend, peatu, ja sõsargi seisatu töös,
paigast paika vii sõnum nüüd ohust,
mis ähvardab kodumaad ida teelt!”

Kas te ei kuule, kuis vastu kajab
sõjasarv linnuste mäel?
Vanem sääl muistne taas käske jagab:
“Hei, mehed, meist ükski nüüd enam ei maga,
on jaksu taas turjal ja jõudu me käel,
sest kodumaa – jälle meid vajab.”

Ja Põhjala valgel pakaseööl
käsk kumiseb paigast paika,
et tõuseks taas mehiste meeste read.
Neid, kes küll see vanem sääl võitlusse seab,
mullas magada kes nüüd ei malda,
kel käes on taas ammu ja tapper vööl?

Eks te ju aima, et Lembitu nii
viib taplusse maleva read,
sihiks võitlus eest kodumaa võidu.
Ja vaadakem, haudade üle lööb koit,
käsk elustub: “Mees, sa nüüd võitlema pead,
et vabaks maa Peipsist jääks mereni!”

Ei tõuse nad ise, sest haavade lõim
seob kehad kodumaa mulda.
Kuid Sakalast Virru käib Lembitu hüüd,
on põrmust saand sõna, mis elav taas: “Nüüd
minna ja võita ning võitjana tulla –
kas tegu veel ülimat, vapper hõim!”

Käib piirilt nii piiri Lembitu hüüd,
käsk püha, tal saatjaks mehed,
kes surid, et vabana püsiks maa.
Ei vaimu ju haudagi sulgeda saa!
Saab sünnist ta vägi uljas, mis läheb,
kui tulnud on tund – kas iial või nüüd!

Ja ruttavad võitlusse maleva read,
käsk saatjaks Lembitu kodust:
“Ei und siis, kui tegu on teha meil ees!
Sa mine nüüd, võitle kui mehine mees,
teel võidule kaasas me vaim. Ja ohus
su kaitsjaks jääb Kalev, sedagi tea!”