Tallinna lauluväljakul toimunud XXVIII üldlaulupidu kujunes nädalavahetusel veenvaks tõendiks, et eestlased soovivad üle erakondlike erimeelsuste seista ühiselt oma keele, kultuuri ja vabaduse eest. Pühapäeval kogunes lauluväljakule suurkontserdi melu nautima 58 000 pealtvaatajat ning 32 022 laulupeolist koos oma juhendajate ja saatjatega.
Laulupeo avapäev tõi vihmast hoolimata lauluväljakule umbes 45 000 lauljat ja peokülalist. Traditsiooniline rongkäik kulges rõõmsalt läbi linna ning lõppes tule jõudmisega laulukaare ette. Tuli anti üle kunstilise toimkonna juhile Heli Jürgensonile ja tema assistendile Rasmus Puurile, kes süütasid leegid teose „Koit“ viimaste taktide ajal.
Riigipea Alar Karis rõhutas avakõnes, et tänapäeva ebakindlas maailmas pole eestlastel luksust sisemisteks tülideks: „Me ei saa lakata üksteist hoidmast. Me ei saa loobuda oma sisemisest leelost, kui tahame olla iseseisva saatuse kujundajad.“
Heli Jürgensoni sõnul näitasid koorid „väga kõrget vokaalset taset, kuigi tingimused olid keerulised“. Rasmus Puur lisas, et vihm ja pikad proovid „ei murdnud, vaid hoopis süvendasid ühist hingust“. Tänu korraldajate varuplaanidele õnnestus kontsert seekord katkestusteta lõpuni viia – erinevalt 2023. aasta noortepeost, mille torm sundis pooleli jätma.
Publiku seas valitses meeleolu, et laulupidu pakub nii vaimujõudu kui ka rahvuslikku turvatunnet. „Kui kogu maailm näib keerlevat kriisist kriisi, siis siin tunned, et me seisame ikkagi koos,“ ütles pealtvaataja Marita, kelle hinnangul „hajutas helge muusika pilved nii taevas kui mõtetes“.
Laulukaare all kõlanud spontaansed laulud – sh „Metsavendade laul“ ja „Maa tuleb täita lastega“ – rõhutasid eesti rahva valmidust vajadusel ka tulevastele põlvedele vabadust kaitsta. Võimatu on ülehinnata ühislaulu võimast kaitsekilpi iga võõra surve vastu.
Ligikaudu seitsmetunnine suurkontsert lõpes ühendkooride esituses kõlavate traditsiooniliste teostega, nagu Miina Härma „Tuljak“, Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ ja Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Lõpuühendkoori esituses kõlas ka Ardo Ran Varrese spetsiaalselt selleks peoks kirjutatud teos „Allikas“, mille sõnade autor on Hasso Krull.
Rahulik vastupanu ülemäärasele võõrale survele on läbiv teema kogu laulupeo ajaloos. Tänavune pidu näitas, et hoolimata sisepoliitilistest pingetest on rahvuslik ühisväli endiselt olemas – ja valmis koonduma, kui seda nõuab eesti keele, kultuuri või riikluse kaitse. Laulupeo leek kustub laulukaarel, kuid selle sümboolne tuli jääb põlema paljudes südametes: üks rahvas, üks keel, üks laul – ning selge teade, et väljakutsed lahendatakse ühiselt.
