Läti lõunaosas Dobele piirkonnas Īle vallas leiti veetoru paigaldamiseks kaevatud kraavist kümne Teises maailmasõjas langenud Läti leegionäri säilmed. Sõdurite ühishaud tuli juhuslikult välja eramaja territooriumil, kus 1944. aasta augustis toimusid lahingud Saksa vägede ja Punaarmee vahel. Sõdurite säilmed ekshumeeriti 9. oktoobril.
Esimesed inimluud avastati neljapäeval, 8. oktoobril, kui töölised kaevasid kraavi veetorustiku paigaldamiseks. Toru pidi ühendama olemasoleva maja pere krundile rajatava uue hoonega. Kuna veetorustik paigaldati ligikaudu 120 sentimeetri sügavusele või veelgi sügavamale, jõudsid töötajad pinnasekihini, kuhu sõdurid olid maetud.
Kinnistu omaniku Santa Miķelsone sõnul tuli leid täiesti ootamatult. „Kõik juhtus nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi ehmuda,“ rääkis ta Läti ajakirjandusele. Naine jalutas parajasti õues ja uinutas oma väikest last, kui töölised teatasid, et olid leidnud inimluid. Esialgu arvas ta, et tegemist on naljaga.
Miķelsone perekonnale kuulub kinnistu alates 1910. aastast. Seal asunud endise mõisa talli osa on hiljem ümber ehitatud elumajaks. Peres polnud säilinud mälestusi ega pärimust selle kohta, et maja lähedal võiks asuda sõdurite ühishaud. Teise maailmasõja ajal oli perekond ise põgenikena teel ning seetõttu puudus neil ülevaade sellest, mis toimus kodukohas rinde lähenedes.
Leiu ajalooline taust ulatub 1944. aasta suvesse, mil Punaarmee pealetung tõi sõjategevuse taas Läti territooriumile. Saksa väegrupi „Mitte“ purustamise järel Valgevenes liikusid Nõukogude väed kiiresti lääne poole ning tungisid juuli lõpus Zemgalesse. Sealsed linnad ja asulad kujunesid Saksa vägedele strateegiliselt tähtsateks kaitsepunktideks, mille hoidmisel osalesid ka Läti üksused. Läti leegionärid püüdsid Īle ümbruses 1944. aasta augustis takistada Punaarmee edasitungi Leedu poolt Riia lahe suunas. Lahingutes langenud sõdurid maeti kiirustades ning nende haud jäi aastakümneteks unustusse.
Īle leiust avaldatud esmases teabes ei ole täpsustatud, kas kümne sõduri isikud on suudetud tuvastada ega kuhu nende säilmed ümber maetakse. Kindel on aga see, et enam kui 80 aastat pärast lahinguid toovad ehitustööd päevavalgele sõja jälgi, mille olemasolust pole isegi samal maal aastakümneid elanud perekondadel aimu olnud.
