Kevadel oma kaheksakümne viiendat sünnipäeva pidanud lumivalge peaga Osvald Saska oli tõeline raudmees, kelle pühendumus Eesti territoriaalse terviklikkuse kaitsmisel on näide vankumatust patriotismist ja kindlameelsusest. Rohkem kui sada korda osales ta isamaalistel üritustel, käes plakat karu pildi ja sõnadega “Veel on võimalus”. Ei takistanud teda kolmekümnekraadine külm ega taevast sadavad pussnoad.
Osvald Saska, kes sündis teisel pool Peipsit Dehinos, pühendas oma elu võitlusele Eesti vabaduse ja õiguste eest. Tema südameasi oli juhtida tähelepanu Petserimaa ja Narva jõe tagustele okupeeritud aladele, mistõttu pidas ta Toompeal maha isegi näljastreigi. Esmaspäeval sängitati see tulihingeline Eesti terviklikkuse eest seisja maamulda Tartus, kus tema viimasele teekonnale tulid kaasa elama lisaks lesele, lastele ja lastelastele ka vanad kamraadid, kandes Ingerimaa ja Setomaa lippu.
Saska isa ja vanaisa on maetud kontrolljoone taha, mistõttu pääses ta nende haudu külastama alles pensionärina. Veel mõni aasta tagasi seisis Saska oma esiisade haudade ees ja rääkis ajakirjanikele, kui kurb oli näha, et Dehino kunagine Eesti küla oli hääbunud, alles vaid lagunevad majad ja eestikeelsed nimed ristidel. “Meie külad ulatusid kaugele Peterburi, Novgorodi ja Pihkva suunal,” meenutas ta Õhtulehele nukralt.
Venestamine Peipsi taga käis nii jõuliselt, et Saska pidi emakeele noore mehena sisuliselt nullist selgeks õppima. Poliitikast ema väga ei rääkinud, sest paljud sugulased olid juba Siberisse saadetud või maha lastud. Enne Vene tankide tulekut oli Dehino täielikult eestikeelne küla oma kooliga, kuid pärast sõda venestati kool täielikult. Saska isa ei mäleta, sest isa ei elanud kollektiviseerimist üle ja suri mure kätte. Vanem vend langes sõja puhkedes rindel Budapesti all.
Oma teenistuse Vene armees lõpetas Saska varem, neelates soolhapet ja saades maohaavad, mis tõid talle vabaduse. Eesti kolis ta 1962. aastal, kohtudes oma tulevase naisega tantsuõhtul Slantsõs. Oma põhimõtetest ei loobunud ta kunagi, ei astunud komsomoli ega parteisse.
Kolmteist-neliteist aastat tagasi korraldas Saska Toompeal näljastreigi, protesteerides Petserimaa ja Narva-taguste Eesti alade Venemaale kinkimise vastu. Koolipoisina leidis ta Peipsi taguselt tühermaalt sinimustvalge tähisega piiritulba, mida ta isamaalistel üritustel alati kaasas kandis. Kuigi see tulp hävis tema maakodus tulekahjus, leidis Saska kiiresti uue.
Osvald Saska pidas ka kirjavahetust naabreid ründava riigi presidendiga, nõudes oma vanemate maade tagastamist, kuid vastust ei saanud ta kunagi.
Vabadusvõitleja, Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse kaitsja ja Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Saska (6. mai 1939 – 17. juuli 2024) oli vaikne ja sihikindel mees. Pere ja sõbrad meenutavad teda mitte ainult kui meest plakatiga, vaid ka aianduse ja mesindusega tegelejana, kelle leiutised ja kirsi- ning õunapuude sordid jäävad teda pikaks ajaks mäletama.
