2. oktoobril suri Dublinis 55-aastaselt tunnustatud iiri kirjanik, rändur ja dokumentalist Manchán Magan, kelle looming ja elu olid pühendatud iiri keele, kultuuri ning keldi põlisusu taaselustamisele. Magan oli üks silmapaistvamaid tänapäeva iiri identiteedi ja looduspärandi uurijaid – mees, kes püüdis panna inimesi „uuesti armuma oma keelde ja maastikku“.

Magan sündis 20. augustil 1970 Dublinis rahvuslikult meelestatud perekonnas, kelle juured ulatusid sügavale iiri iseseisvusliikumise ajalukku. Tema vanaema Sighle Humphreys oli tuntud vabariiklane ja 1916. aasta ülestõusu üks võtmetegelasi oli tema vanaonu The O’Rahilly, ainus ülestõusu juhtidest, kes hukkus lahingus. Magan ise nimetas end hiljem „nende püüdluste järgmiseks sammuks“ – inimeseks, kes jutustab iirlaste identiteedi lugu uuel moel.

Pärast Iiri Ülikooli Kolledži lõpetamist asus ta rändama, otsides elu mõtet ja sidet loodusliku maailmaga. 1996. aastal leidis tema vend, filmirežissöör Ruán Magan, ta Himaalaja mägedest lehmalaudast elamas – see kohtumine pani alguse kümne aasta pikkusele filmireiside perioodile, mis viis vennad läbi India, Lõuna-Ameerika, Lähis-Ida ja Hiina. Nende dokumentaalsarjad avasid vaatajatele maailmakultuuride vaimu ja ürglooduse sidemeid.

Magani töödes põimusid ökoloogiline mõtlemine ja iiri pärimus. Ta rõhutas, et identiteet ei ole staatiliselt paigal, vaid kasvab ja areneb koos inimese ning maastiku sidemega: jõgede, mägede ja metsadega. Oma raamatutes, sealhulgas “Thirty-Two Words for Field” (2020) ja “Listen to the Land Speak” (2022) uuris ta iiri keele vanu sõnu ning väljendeid, mille kaudu avaneb iidne maailmatunnetus. „Keel on nagu mullakiht,“ ütles Magan ühes intervjuus. „Kui seda piisavalt sügavalt kaevata, hakkavad vanad lood taas hingama.“

Lisaks kirjandusele ja dokumentalistikale oli Magan aktiivne ühiskondlikult. 2016. aastal kandideeris ta roheliste partei nimekirjas, kuid eelkõige jäi ta sõltumatuks mõtlejaks ja omaenda teed käijaks. Ta ehitas Iirimaa esimese põhumaja, haris maad ja püüdis elada täielikult kooskõlas loodusega. Tema suhtumine teadusesse ja vaimsusesse oli terviklik: viimastel eluaastatel, kui ta võitles kaugele arenenud eesnäärmevähiga, rääkis ta avalikult vajadusest ühendada teaduslik ning vaimne maailmapilt.

Magan oli oma elu lõpus endiselt loov ja tegus. Ta töötas uute raamatute kallal, kogus iiri keeles “99 sõna vihma kohta” ning juhtis populaarset taskuhäälingut “The Almanac of Ireland”, kus ta käsitles iiri kultuuripärandi ja looduse seoseid. Tema hilisem looming hõlmas ka koostööd põlisrahvastega üle maailma, kelle seas ta nägi iiri keele ja kultuuri saatusekaaslasi – rahvaid, kelle elutunnetus on rajatud looduse hingele.

2022. aastal avaldas ta isegi Kneecapi laulu „C.E.A.R.T.A“ kaverversiooni, et koguda raha Palestiina Aida põgenikelaagri spordisaali toetuseks. See tegu oli sümboolne – tema kaastunne ulatus kaugemale rahvuslikest piiridest, sidudes iiri vabadusvõitluse teiste rõhutud rahvastega.

Manchán Magani lahkumine on suur kaotus Iiri kultuurile. Tema hääl ühendas vanad laulud ja uued lood, tema mõtlemine ühendas teaduse ja vaimsuse, tema elu ühendas juured ja tiivad. Ta jäi lõpuni truuks oma põhimõttele: „Et mõista iseennast, tuleb kõndida maa peal, kuulata tuult ja lasta vanadel lugudel taas elama hakata.“