Kuus kõrget ohvitseri ja sõjaväelast hoiatavad, et arutelu järgmise kaitseministri volituste üle puudutab kogu Eesti riigivalitsemise tasakaalu. Kindralmajorid reservis Meelis Kiili, Riho Ühtegi ja Neeme Väli, erukindralmajor Vello Loemaa, kolonelleitnant reservis Leo Kunnas ning endine Eesti kontingendi ülem Afganistanis Margus Koplimägi leiavad ERR-i arvamusportaalis avaldatud ühispöördumises, et kaitsevõime tugevdamine on kahtlemata õige eesmärk, kuid selle nimel ei tohi kujundada ministrit, kelle võim ulatub üle teiste valitsusliikmete pädevuse.
Nimelt on peaminister Kristen Michal pakkunud kaitseministri kohta reservkindral Martin Heremile. Herem on rääkinud soovist teha ministeeriumis suuri personalimuudatusi, nõudnud poliitilist mandaati tegutseda üle ministeeriumide ja ametkondade ning võimalust muuta kiiresti tegutsemist takistavaid seadusi, reegleid ja protseduure. Kuue sõjaväelase hinnangul ei ole põhjendatud anda ühele ministrile niivõrd lai tegevusruum. „Kaitsevõime tugevdamine on kiiduväärt, aga nüüd peame pöörama tähelepanu sellele, milliseid volitusi on peaminister valmis selle eesmärgi saavutamiseks järgmisele kaitseministrile andma,“ kirjutavad nad.
Autorid rõhutavad, et seadusi ei muuda minister ega peaminister, vaid Riigikogu. Valitsus saab algatada seaduseelnõusid ja taotleda nende kiiret menetlemist, kuid seadusandlik võim kuulub parlamendile. „Kui ministrikandidaadi mandaadi üheks eeltingimuseks saab võimalus kiiresti muuta tema tegevust takistavaid seadusi, siis mida sellise poliitilise mandaadiga tegelikult lubatakse?“ küsivad nad. Nende hinnangul hakkaks sel juhul kaitseministrist kujunema erivolitustega tegevjuht, kelle võim ulatub tavapärasest ministri pädevusest oluliselt kaugemale.
Kriitikute meelest oleks see vastuolus Eesti riigikaitse laia käsitlusega. Riigikaitse ei ole üksnes kaitseministeeriumi ja kaitseväe ülesanne, vaid sõltub majandusest, energeetikast, sisejulgeolekust, taristust, tervishoiust, haridusest, kommunikatsioonist ning kohalike omavalitsuste toimevõimest. „Sellise süsteemi loomulik juht ei saa olla ühe valdkonna minister, ükskõik kui tugev tema mandaat ka poleks, selle süsteemi juht peab olema peaminister,“ leiavad sõjaväelased. Nende sõnul ei tohiks riigikaitset eraldada ülejäänud valitsusest ühe eriti võimsa ministri vertikaaliks.
Kuus sõjaväelast seavad samasse konteksti ka hiljutised kaitsevaldkonna skandaalid, sealhulgas 60 miljoni eurose laskemoonatehingu, mille puhul Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) ei ole suutnud näidata, kuidas vaidlusaluse ettevõtteni jõuti. Euroopa Komisjoni esindajad kavatsevad hangetega seoses Eestisse tulla ning riigile tuleb anda selgitusi, kuidas otsuseid tehti. Seetõttu ei näe sõjaväelased võimalust anda ministeeriumile veel suuremat otsustusvabadust. „Kui probleemiks oli liiga aeglane bürokraatia, võib selline lahendus olla põhjendatud. Kui probleemiks oli aga otsuste kvaliteet, ebapiisav riskihindamine või nõrk kontroll, siis võib sama lahendus probleemi hoopis võimendada,“ kirjutavad nad.
Sõjaväelased meenutavad ka Martin Heremi varasemat tegevust kaitseväe juhatajana koroonakriisi ajal. Herem kehtestas kaitseväes vaktsineerimisnõude, mille tagajärjel vabastati teenistusest kümneid inimesi; osa neist otsustest tunnistas kohus hiljem õigusvastaseks. „Asi ei ole vaktsineerimise poolt või vastu olemises, vaid juhtimispraktikas,“ kirjutavad sõjaväelased. „Kuidas kaalub juht kriisiolukorras eesmärki, otsustamise kiirust, meetmete proportsionaalsust, organisatsiooni inimvara ja õiguslikke piiranguid?”
Eraldi tõstavad autorid esile nn pöördukse riski riigi ja kaitsetööstuse vahel. Kaitsepolitseiamet on oma aastaraamatus juhtinud tähelepanu olukordadele, kus inimesed liiguvad riigikaitse otsustuspositsioonide ja kaitsetööstuse vahel ning võivad kaasa võtta varasemaid otseseid või kaudseid huve. 2024.–2025. aasta aastaraamat rõhutab, et kaitsevaldkonna mõju kasv on suurendanud riigisaladusega kokku puutuvate inimeste ja ettevõtete hulka ning toonud kaasa vajaduse süsteemsema tööstusjulgeoleku riskihindamise järele. Kuue sõjaväelase sõnul peab peaminister võimaliku huvide konfliktiga personalivaliku puhul arvestama.
Kõige põhimõttelisemaks probleemiks peavad nad aga võimu ja vastutuse tasakaalu. Tavapärases süsteemis vastutab minister oma valitsemisala eest, valitsus tegutseb kollektiivselt, peaminister juhib valitsust ning Riigikogu kontrollib täitevvõimu. Kui ühe ministri otsustusruum ulatub teiste ministeeriumide valitsemisaladesse, muutub vastutuse piir nende hinnangul häguseks. „Demokraatlikus riigis peab võimuga alati kaasnema pädevus, kontroll, aruandekohustus ja vastutus. Mida suurem on võim, seda selgem peab olema vastutus,“ kirjutavad nad.
„Riik ei ole ettevõte ja valitsuskabinet ei ole ettevõtte juhatus, kuhu peaminister palkab tugeva tegevjuhi, annab talle eesmärgi ja ressursi ning astub ise kõrvale,“ seisab pöördumises. „Kui Eesti riigikaitse põhineb laial käsitlusel, siis peab kogu valitsust hõlmavat riigikaitset juhtima peaminister. Kui selleks on vaja tema kõrvale erivolitustega tegevjuhti, siis paneb see paratamatult mõtlema peaministri enda rollile ehk selle, kes selles süsteemis tegelikult valitsust juhib,“ võtavad kuus sõjaväelast oma kriitika kokku.
