Muinaseestlaste kalendris tähistati mahlakuu 23. päeval karjalaskepäeva, mille nimi viitab otseselt loomakarja esimesele kevadisele väljalaskmisele. Karjalaskepäev oli tähtis ka metsa, maa ja piksega seotud uskumustega.
Karjalaskepäeval olid kõik puud ja võrsed puutumatud, peaaegu nagu hiies. Nende kahjustamine toovat endaga kaasa halva õnne, seega oli oluline neid kuni karjalaskepäevani puutumatuna hoida. Kogemata vigastatud oksad seoti punase lõngaga kokku.
Muistsetel aegadel karjatati loomi metsas, kus aga varitses karude ja huntide oht. Enne karjalaskepäeva võisid metsloomad vabalt kariloomi murda, ja isegi karjaaed ei pakkunud enne karjalaskepäeva kaitset. Karjalaskepäevast kasupäevani hoidis metsajumal metsloomi karjast eemal, eeldusel, et temaga oli hea läbisaamine.
Kuni karjalaskepäevani puhkas maa, sest temas peitus talvine viha ja mürgine oht, mis ohustas kõndijaid ja magajaid. Kuigi esimene pikne leevendas maa viha, oli karjalaskepäev siiski esimene kindel hetk, mil maale võis julgelt istuda.
Karjalaskepäeval ei haritud maad, lastes tal hingata ja puhata. Hommikul võttis karjapoiss salaja vitsa ja vihtus loomi, soovides neile vaikset olemist ja kaitset. Seda tehti pajuurbadega, et loomad karjas rahulikult püsiksid.
Lisaks karjale on karjalaskepäev seotud ka piksega. Kus on müra ja kolinat, seal lööb pikne hiljem sisse või võib rahe saaki rikkuda.
Esimene karjapäev kujutab endast loomade suvise saatuse ja heaolu jaoks olulist mõõdupuud. Sel päeval tehti palju nõidust ja taigasid, et kaitsta loomi ning tagada neile parem käekäik. Karjalaskepäevast alates võib hakata lõket tegema, pakkudes nii inimestele kui loomadele tervistavat ja kaitsevat mõju. Samuti on suitsutatud põlde ja marjapuid.
Karjalaskepäeval kehtis keeld kodust midagi välja viia, laenata või laenu tagasi anda, kuna see võinuks kaasa tuua õnnetuse koduõnnele. Abielunaised kogunesid tubadesse või kõrtsidesse, et teha nõidusi lehmadele parema piima saamiseks ja et vastu võtta uusi noorikuid.
Tänapäeval võime karjalaskepäeva tähistada, austades puid ja loodust, vältides müra tekitavaid tegevusi ning süüdates lõkkeid, mis annavad tervise ja kaitse nii inimestele kui ka loomadele. Ühtlasi saame lõkke kaudu meeles pidada ka Jüriöö ülestõusus võidelnud esivanemaid. Pöörates tähelepanu muistsetele traditsioonidele, võime leida ühenduse esivanemate ja loodusega, saades seeläbi tasakaalukamateks ja terviklikumateks eestlasteks.
