Eesti rahva keerulises ajaloos on alati leidunud isiksusi, kes on tulesädemetena valgustanud raskete aegade hämarust. Üks neist on Kristjan Jaak Peterson, kelle sünnist tänasel emakeelepäeval möödub 223 aastat. Noor Kristjan Jaak oli eesti päritolu haritlastest esimene, kes nõudis eesti keelele eluõigust ja kes end uhkusega nimetas maarahva laulikuks. Ta hülgas toonased ühiskonnanormid ja murdis julgelt eelarvamusi, kõndides linnatänavail mulgi rahvarõivastes ja kõneledes avalikult eesti keelt.
Kristjan Jaak Peterson võrsus vaesest perekonnast. Tema isa oli kirikuteener. Juba varakult äratas poisikese andekus tähelepanu. Ta õppis mitmeid keeli ja andis koguni eratunde kreeka ning teisteski keeltes. Suur teadmisjanu sundis teda haarama kõigi kättesaadavate õppimisvõimaluste järele. Üliõpilaspäevil Tartus laskus ta luule ja sügava rahvustunde müstilisse maailma, ent võitles ka majanduslike raskustega ja jäi viimaks raskelt haigeks. Ta lahkus Tartust ja asus elama Riiga, kus viis lõpule Christfried Gananderi “Soome mütoloogia” rootsi keelest saksa keelde tõlkimise. Selle raamatuga sai alguse ka eesti põlisusu taasavastamine, mis andis hindamatu väe rahvuslikule ärkamisajale.
Petersoni luule oli tugevalt isikupärane ning ta julges romantismiajale iseloomulikult ühena esimestest inimlike tunnetega sõnastada armastust. 19. sajand polnud aga meie oludes veel vaba luule aeg ning ka Petersoni luule jäi eesti rahvale tundmatuks, kuna autor ei saanud seda eluajal trükis avaldada. Toonased eesti kultuuri autoriteedid nagu Otto Wilhelm Masing leidsid, et maarahvas ei mõistaks Petersoni luulet. Tema looming jõudis laiema avalikkuse ette alles sajand hiljem.
Vähe on täpseid fakte, mida teame maarahva lauliku elukäigust. Tema vanemad põlvenesid Viljandimaalt Karula vallast, kust ta isal Kikka Jaagul oli õnnestunud asuda Riiga, pidades sealses saksa-eesti Jakobi koguduses kellamehe ametit. Siin sündis 14. (vana kalendri järgi 2.) märtsil 1801 Kristjan Jaak. Tema nooruspäevist on säilunud vähe andmeid peale selle, et ta oli väga ärksa vaimuga, varavalmis imelaps. Selle kõrval võime oletada, et toonase Euroopa poliitilised lainetused avardasid tema pilku nägemaks ajaloo püsimatust: Riia Põhjasõja-aegse alistumise 100. aastapäeva suurejoonelistele mälestuspidustustele järgnes paar aastat hiljem Napoleoni eest kabuhirmus põgenevate venelaste poolt Riia eeslinnade maani mahapõletamine. Võib-olla piisas selle nägemisest, et Petersonil ei leidu jälgegi truualamlikust Vene-sümpaatiast. Hoopis vastupidi taipab ta juba keskkoolipingil avaldada arvamust meie idapoolsete sugulasrahvaste saatuse osas: “Kas ristiinimestel ei ole häbi üteldes: Vähehaaval orjastati sel perioodil kogu Siber?”
Riia gümnaasiumi vaimselt arendavas õhkkonnas huvitasidki teda kõige mitmekesisemad küsimused. Seal avastas ta oma luuleande ja juurdles päevikus metafüüsiliste igavikuküsimuste ning elu mõtte kallal. Tiivustatud lootustega tõttas ta siit 1813. aastal Tartu Ülikooli, kust rahapuudus teda järgmise aasta kevadel aga lahkuma sundis. Tartus üliõpilasena kirjutas ta luuletusi, kus ülistas eesti keele ilu ja kõla. Nendele on omapärane varaküpse luule veetlus. Noor poeet võitles majanduslike raskustega ja selle tagajärjel haigestus ta tiisikusse.
Eesti rahvusromantikutest käis Petersoniga samal ajal Tartu Ülikoolis Friedrich Robert Faehlmann, kellega Peterson puutus kokku tõenäoliselt juba seetõttu, et mõlema lemmikprofessor oli vabameelne õpetlane Johann Wilhelm Friedrich von Hezel. Kui Peterson, saades innustust Johann Gottfried von Herderi rahvaluule ja rahvusvaimu ideedest, alustab Tartus Gananderi “Soome mütoloogia” tõlkimist, raamatut omapoolsete kommentaaridega varustades ja rajades seega alust eesti muinasjumalate taasavastamisele alates Taarast kuni Vanemuiseni, on tema mütoloogiaharrastuse ja rahvusteadvuse kirglikem edasiarendaja just Faehlmann.
Kuid Tartu positiivsete andide, huvide süvendamise ja vaimse küpsuse võimaldamise eest tuli Petersonil maksta küllaltki rasket hinda. “Need poolteist aastat olid olnud küllaltki karmid ka selleks, et vaevu lapseeast välja jõudnud noormehe kehalisele ja vaimlisele tervisele suruda jäädavat pitserit, enneaegse kõdunemise ja surma märki,” kirjutab Petersoni eluloo uurija Mart Lepik. Küll jätkab ta kodulinnas heebrea, kreeka, ladina, saksa, inglise, vene keele ja matemaatika tundide andmist, et nõnda raha koguda stuudiumi jätkamiseks välismaal. Ent ränk töö koos boheemlike eluviisidega murrab ta lõplikult. Tema isikus variseb hauda eesti kirjandusliku koiduaja ülevaim püüd rahvusliku eneseteostuse poole.
Petersoni kunstiideaal on sügavalt rahvuslik. Ta mõistab hukka võõraste järeleaimamise, nõudes, et luule oma iseloomult oleks omane ning arusaadav just sellele rahvale, kelle seast laulik on võrsunud. Ühtlasi taunib ta vaid kitsale haritlasringkonnale kirjutamise mõtet. Peterson ihkab olla rahvalaulik, kui ta oma eleegilistes testamendiridades kaduvusaimuslikult pihib:
Surma varjule minema
Peab maarahva laulja.
Järele jäävad tema
Laulud armsale rahvale…
Ta oodide vaatepildid on heroilised, täis kaljurahne, päikesesära ja loojangute purpurit. Seevastu liigutab ta meid kirjuseidüllides oma hella armastusega vanemate vastu, üllatab õrnuse kõrval kõrguse ja suure joone taotlusega ja ei väsi ülistamast inimese vägevat vaimu. “Siin ja mujalgi tajume Petersonis midagi ürgjõulist, otsekui näeksime noort hiiglast, kes tihti veel karjase kombel mängib lillede ja linnukestega, aga samas juba näitab suure käeliigutusega oma võimsust,” on kirjutanud Harald Parrest.
Isamaa ja emakeele pühaks pidamine avaldub ka Petersoni luule vormis. Ta ei kasuta luules lõppriimi, vaid taotleb oma karjaselauludes regivärsile omaseid stiilivõtteid. Nii on ta esimene tänapäeva kirjanik, kes oskab oma loomingus teadlikult kasutada eesti rahvuslikku kultuuripärandit. Inimesena iseloomustab Kristjan Jaaku eelkõike lihtsus ja siirus. “Mul oli palju sõpru, aga talupojakuuega tõde võttis nad minu käest ära,” lausus ta. Mulgi musta kuube on ta tudengipõlves pidulikumatel puhkudel tõesti kandnud. Austusest esivanemate vastu koostas ta sugupuu, mille järgi ta omaksed põlvnevad Võidu Kikka ja Tamme taludest ning loetleb siis piinliku hoolega oma kodukoha nappe topograafilisi teatmeid: “Minu sugulaste küladest on seda leida: Musta veski – Vall-Küüt, kaks õunapuud, Laastiku heinamaa, kus vall on – Audra- ja Lebamägi – Külm allik – Lindearu, heinamaa nimi.”
Ka oma karjaselauludes kasutab Peterson isakodu motiive. Nii tundub otse loomulikuna, et just viljandlane Franz Dörbeck joonistas tema ainsa portree, allkirjaks lihtsalt Jaak, juhtsõnaks veritas (tõde), fooniks kuusesiluett. Sellesse tagasihoidlikku akvatinta-lehte, mis on tänapäeval tuntud kõigile eestlastele, on kätketud lauliku hingekeel.
Kodupaika kiindumise kõrval ei ununenud Petersonil ülemaalisedki huvid. Nii kirjutab ta 1821. aasta algul Riiast Johann Heinrich Rosenplänterile Masingu kohta, sama mehe kohta, kes teda pidevalt ja sihilikult maha vaikis: “Suurt rõõmu on mulle teinud tema eesti nädalalehed. Oleks soovida, et nad hästi leviksid.” Küllap sama õiglane objektiivsus kindlustaski Petersonile tema lähemate sõprade ustava poolehoiu.
Nii meenutame Kristjan Jaak Petersoni kui aatelist rahvuslast, esimest nimede eestistajat, rahvaluulekogujat, kodumaa omapärasuse teadvustajat ja imetlejat: “Oo, kui hää oleks, et igaüks maa sellega rahul oleks, mis temal on, sest Jumal ju andis Itaaliale pomerantsimetsad, andis Põhjamaale uhked tammepuud, ja neist on igaüks ilus oma soo pärast.” Kuid eelkõige meenutagem just poeeti, selle juba vastatud ja siiski igavesti vastamatu küsimuse pärast, mis on innustanud loomingule ja innustab veelgi kõiki isamaalisi laulikuid, alates nimetuist rahvalaulude leelotajaist ja lõpetades tuleviku luuletajate sugupõlvedega; küsimuse, mille Kristjan Jaak Peterson on valanud lihtsasse ületamatusse vormi:
Kas siis selle maa keel
Laulutuules ei või
Taevani tõusta üles
Igavikku omale otsida?
