28. augustil möödub 82 aastat päevast, kui sakslastelt lüüa saanud kommunistlikud väed Tallinnast põgenesid ja Pika Hermanni tornis lehvis viivuks taas sinimustvalge. Iga eestlane peaks tänutundega meenutama neid mehi, kes pärast juuniküüditamist ja hävituspataljonide õudusi metsa läinuna võtsid osa kodumaa vabastamisest Nõukogude okupatsioonist.

Esimene punane aasta oli olnud hirmus. Stalini juhitud kommunistid püüdsid igal moel hävitada eestlaste rahvusteadvust: algas see riiklike sümbolite keelamisest ja Vabadussõja mälestussammaste purustamisest, ning jõudis välja küüditamiste, NKVD piinakambrite ja massimõrvadeni. Selles olukorras, Eesti rahva kannatuste aastal oodati pikisilmi välismaailmast ükskõik millist abi. Võib kindlalt öelda, et teade Saksamaa rünnakust 22. juunil 1941 oli enamikele eestlastele rõõmusõnumiks.

1941. aasta Suvesõjas võitlesid Saksa vägede kõrval paljud kerge relvastusega, lihtsatest eesti meestest koosnevad vabatahtlike üksused. Need said alguse metsavendade tegevusest ja jõudsid välja üleriigilise Omakaitse loomiseni. Suurem osa Lõuna-Eestist oli juba kohalike eesti võitlejate poolt vabastatud enne Saksa vägede saabumist ning taas asusid tööle Eesti Vabariigi seaduste alusel tegutsevad ametiasutused. Et bürokraatlik Saksa tsiviilvõim eestlaste iseseisvust ei tahtnud tunnistada, polnud kuidagi eestlaste süü, kes püüdsid teha kõik omariikluse täielikuks taastamiseks.

Ka Tallinna vabastamisel augustis 1941 osalesid mitmed Eesti üksused. Tallinna ümbruses võitles major Hans Hirvelaane vabatahtlike pataljon. Esimeste Nõmmele sisenejate seas oli Karl Talpaku juhitud Otepää meeste rühm, kes võeti elanike poolt lilledega vastu. Lahinguist võtsid osa veel mitmesugused Harjumaa Omakaitse üksused, kellega igal vabastatud kilomeetril liitusid üha uued mehed.

Kui viimaste taganevate punastega peeti veel sadamas ja Põhja-Tallinnas tulevahetusi, oli rahvast juba haaranud rahvuslik vaimustusetorm. Ajaloodoktor Arnold Soom meenutas hiljem:

Pilt, mida all-linna minnes nägin, oli unustamatu. Inimeste meeled olid niivõrd üles sulanud, et oli raske ära tunda seda oma toimimises aeglaselt ja kainelt mõtlevat rahvast. Igal pool ilmusid Eesti lipud peidukohtadest välja. Neid lehvis majadel ning nendega marsiti tänavaid pidi lauldes ringi. Peamiselt kuuldus “Lipulaulu”, kuid ka teisi isamaalisi laule. Laulu ja hõiskeid kostis avatud akendest ja ringisõitvaist autodest. Paaris kohas lõõmas tänaval tuli. Põletati punaseid embleeme, kommunistlike juhtide pilte, propagandaplakateid ja muud sedalaadi prahti, mida visati välja akendest ja kisti maha seintelt.