Kolletamispäeval tasub jälgida puude lehti

Kolletamispäev, mida me kirikukalendrist ei leia, on muinaseestlaste ristiusueelne tähtpäev. Kuigi sellest unustusse jäänud päevast pole teada kuigi palju rohkem kui nimest võib oletada, on see seotud puulehtede kolletumise ja langemisega.

Rahvakalendris tähistatakse kolletamispäeva igal aastal 14. oktoobril. See päev on kevadise künnipäeva sügisene vastand. Samuti oli see muinaseestlaste jaoks aeg, mil lõppesid olulised sügistööd, ning kolletamispäev oli seotud eestpalvetega. Rahvakalender jagas aasta oluliste tööde järgi neljaks või kaheks võrdseks osaks, ning kolletamispäev märkis ilmselt talve algust looduses. Seetõttu on uurijad oletanud, et kolletamispäev, koos korjusepäeva (14. jaanuar), künnipäeva (14. aprill) ja karusepäevaga (13. juuli), kuulus muistsesse ajaarvamisse, kus aasta jaotati neljaks osaks.

Varasemates trükistes mainitakse kolletamispäeva ajana, mil puude lehed ja viljad muutuvad oma värvi. Päeva kohta on teave üsna piiratud ja palju on alles uurimata.

Huvitaval kombel on soomlastel 14. oktoober “ensimmäinen talvipäivä” ehk esimene talvepäev. See on ka Skandinaavia vanas kalendris tuntud esimeste talvepäevade ja -ööde tähistamise ajaks 13.–15. oktoobril.

Kolletamispäeval on puulehed juba kollased ja langemas. Paistu kihelkonnas Mulgimaal usuti, et kui kaselehed on hästi kollased, siis järgmisel aastal on oodata häid kollaseid vilju. Samuti usuti, et kui pihlakad on punased, siis tuleb palju marju, kuid tasub karta tuleõnnetusi.

Kolletamispäevaga seotud tavad ja uskumused on aja jooksul muutunud ja segunenud teiste pühadega – eelkõige arvatavasti kasupäevaga (29. september) –, kuid eestlased on selle päeva nime siiani meeles pidanud.