Nädala algul kohtusaalis toimunud ülekuulamisel andis keskkriminaalpolitsei endine juht Aivar Alavere avameelseid ütlusi politseijuhtide Eerik Heldna, Elmar Vaheri ja tema enda kohta käivas rotatsioonikelmuse kohtuasjas. Alavere sõnul sai tema esimesed hoiatavad märguanded juba 2017. aastal, kui toonane kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu väljendas muret Heldna võimaliku tegevuse üle.
Kohtusaalis kirjeldas Alavere korduvalt Sinisalu vihapurskeid ja intensiivseid nõudmisi, et Heldna politseist eemaldataks. Sinisalu oli aastaid ajanud kangekaelselt sama joont, pannes oma mõjuvõimu ja oskused proovile, et Heldnat kõrvale tõrjuda, kasutades seejuures sõnu ja meetodeid, mis Alavere sõnul ulatusid laimukampaaniani.
Sinisalu väidetav sõnum Alaverele oli selge: Heldna tuleks ametist eemaldada. See kommentaar oli vaid esimene viide pikaajalisest konfliktist, mis tänaseks on jõudnud kohtu ette. Sinisalu kinnitas oma ülekuulamisel, et tema ja Alavere vestlus Heldnast oli tõepoolest toimunud, kuid lisas, et seda ei saa avalikustada, kuna tegemist oli riigisaladusega.
Alavere avas kohtusaalis detailsemalt Sinisalu murede tagamaid. Sinisalu oli talle rääkinud Heldna tegevustest, nimetades teda “intriiganiks ja mölakaks” ning viidates salvestistele, mis pidid tõestama Heldna seotust tõsise kuriteoga. Kuid kuus kuud hiljem muutis Sinisalu oma sõnumit, öeldes, et algne info osutus valeks ja selle avalikustamine tekitaks kõmu, mis oleks Heldnale solvav. Alavere sõnul oli Sinisalu talle seejärel tunnistanud, et tegemist oli laimukampaaniaga Heldna vastu.
Asi muutus veelgi keerulisemaks 2019. aastal, kui Heldna pidi taotlema riigisaladuse luba. Alavere kirjeldas kaitsepolitseiametnik Kalle Jänese poolset survet ja Heldna kohta tehtud karmisõnalisi kommentaare, millega viimane väitis, et Heldna on seadusevastaselt ametisse võetud “siga, pätt ja kaabakas”. Kuigi Alavere seda seisukohta ei jaganud, tunnistas ta, et see kampaania oli muutunud talumatuks ja hakkas riivama tema eneseväärikust.
Üha kasvav surve mõjutas ka Alavere ja Sinisalu omavahelist suhtlust. Sinisalu järjepidev nõudmine Heldna ametist vabastamiseks viis lõpuks kurnatuse piirile. Alavere kirjeldas, kuidas nende suhtlus oli nagu “rokk-kontsert või peretüli” – uute lugudega alanud vestlused lõppesid alati Heldna teema juurde tagasi pöördudes. Sinisalu oli korduvalt ja intensiivselt nõudnud, et Heldna vallandataks, tuues esile Heldna väidetavat sobimatust politseijuhina.
Kogu lugu kulmineerus, kui Sinisalu ja Alavere vahel toimus emotsionaalne videokõne. Sinisalu olevat tunnistanud, et tema survestamine oli viinud lõksu, mis sulgus hetkest, kui Heldna esitas politseipensioni taotluse. Alavere sõnul oli Sinisalu püüd ennast õigustada kergelt koomiline, kui viimane justkui “mökitas” ja oli suures kohmetuses.
Eesti Päevalehe juhtkiri võtab selle juhtumi kohta karmilt sõna, nimetades toimunut “parketikõlbmatuks” ja meenutades lahutusprotsesside musta pesu avalikku eksponeerimist. Juhtiv toimetus ei varja oma pettumust, et riigi julgeolekuga seotud võtmeisikud väljendavad end väljenditega nagu “mölakas” ja “intrigaan”, tuues esile vaenuliku suhtumise kolleegide seas.
Alavere ütlused paljastavad sügava lõhe ja konfliktid õiguskaitseorganite tippjuhtkonna vahel, mis heidab tõsiseid kahtlusi Eesti julgeolekuasutuste vastastikuse usalduse ja koostöövõime osas.
