Tuhkapäev on muinaseesti rahvakalendris liugupäevale järgnev päev ja osa kihlakutest (uuemal ajal tuntud kui vastlad). See on liikuv püha; tänavu tähistame tuhkapäeva 14. veebruaril. Tuhkapäeva hommik algas vaikuse ja rahulikkusega, sest muinaseestlased teadsid, et sel päeval tuleb olla ettevaatlik ja jälgida hoolikalt kombeid, et mitte tuua majja kärbseid või ligi meelitada haigusi.
Tuhkapäev oli justkui ümberpööratud peegel liugupäevast. Kui eelmisel päeval lasksid lapsed ja täiskasvanud rõõmsalt liugu, siis nüüd oli aeg rahuneda, maha istuda ja jälgida, kuidas päike tõusis uue päeva ja uute väljakutsetega. Muistsete kommete kohaselt ei olnud tuhkapäeval viisakas külla minna, sest sellega võisid kaasneda ebasoodsad tagajärjed – loomadele võis tulla tõbe, majapidamises võisid ilmneda rikked, ning suvel võisid kimbutama hakata kiuslikud kärbsed. Erilist tähelepanu tuli pöörata naisterahvastele, kelle külaskäigud võisid tuua kaasa mitmesuguseid ebameeldivusi.
Tuhkapäev märkis ka juuste- ja villahoolduse keeluaega. Juukseid ei kammitud ega lõigatud, villatööd jäid sootuks tegemata. Usuti, et sel päeval tuleb hoida end tagasi, mitte sekkuda looduslike protsesside kulgu, vaid lasta neil omasoodu areneda. Tule süütamine ja liiga hilja ärkvelolek olid keelatud tegevused, sest need võisid kutsuda esile soovimatuid sündmusi.
Tuhkapäeva toidulaual troonis jahupuder, kohalikult tuntud kui tuhapuder, ja odrajahust pätsikesed. Need toidud sümboliseerisid talve lõppu ja kevade algust. Neid nautides laadisid muinaseestlased end rammuga kevadele vastu minema. Eestis oli levima hakanud ka komme lasta õnneliugu terve nädala jooksul, jätkates liugu, mis oli alguse saanud liugupäeval. Kanepi kihelkonnas lasti liugu pika kanepi, Anseküla kihelkonnas aga kergete jalgade nimel.
Tuhkapäeva tähtsaimaks sündmuseks oli aga inimkuju meisterdamine – tuhkapoiss või tuhatüdruk. Need väikesed skulptuurid, tehtud põhust ja tukast, kaeti punase värviga ning neid peeti elavateks olenditeks, keda tuli hoida ja toita. Salaja viidi need kujukeste kellegi teise pere ukse taha, sealt järgmisesse ja nii edasi. Kelle ukse taha tuhkapoiss või tuhatüdruk lõpuks jäi, selle perele ennustati aastat täis pilkust ja laiskust. Kujukeste valmistamise ja nende liikumise tava andis muinaseestlastele võimaluse veeta päev naeru ja rõõmuga, mängides saatuse ja ennustustega.
Tuhkapäeva tavad olid täis salapära ja tarkust, mis kõnetavad meid tänasel päevalgi, pakkudes võimalust ühendada minevik ja tänapäev. Ka tänapäeva eestlased võiksid au sees hoida esivanemate tavasid, tuues ellu taas need kaunid kombed ja rituaalid. Sel moel saame kogeda enda ja oma kogukonna sidet muinaseestlaste eluviiside ja maagiliste traditsioonidega.
