29. septembril tähistatav kasupäev on olnud muinasajal üks kõige olulisemaid tähtpäevi eestlaste kalendris, tähistades pöördelist hetke maaelu aastaringis. Kui kevadine karjalaskepäev (23. aprill) sümboliseerib suve algust, siis kasupäev on suve sulgemine ja talve ettevalmistuste algus. See päev on kui muistne majandusaasta pöördepunkt, mil suvised tööd lõppevad ja algab ettevalmistus talviseks eluks.
Aja jooksul on kasupäev omandanud uusi nimesid, nagu mihklipäev või maamihklipäev. Kuid meie esivanemad tundsid ja tähistasid seda päeva just omakeelse kasupäevana. Kasupäev on sügavalt juurdunud meie rahvakalendrisse ja kannab endas nii praktilisi kui ka vaimseid tähendusi. Muistsete eestlaste jaoks oli elu ja toit omavahel tihedalt seotud – elu kasvas põldudel, metsades, veekogudes ja heinamaadel. Kasupäeval lõpetati sügissaakide kogumine ning hakati valmistuma talveks, kogudes toitu järgmiseks seitsmeks kuuks ning seemneid järgmiseks külviks.
Kasupäev oli aeg tänada maad ja loodusjõude, kes andsid saagi ja toidu meie esivanemate lauale. Põllud, metsad, tuul, vihm, kuu ja päike – kõik olid elujõu allikad, kellele tuli oma tänu ja austust avaldada.
Kasupäev ei olnud pelgalt praktiliste tööde lõpetamise päev, vaid ka suur pidupäev. Sellel päeval peeti perekondlikke ja külapidustusi, mis tõid inimesed kokku. Toidu andmine ja tänamine olid pidustuste keskmeks. Pühendati hetki palvetele, mille käigus pöörduti loodusvaimude poole, et kindlustada pere heaolu ja külade ühtsust.
Traditsiooniliselt viidi kasupäeval läbi erinevaid ennustusi. Sellel päeval pöörati tähelepanu ilmadele ja ennustati, milline tuleb talv, kuid ühtlasi ka inimsaatust. Talve karmus või leebus võis ette määrata pere toimetuleku rasketel kuudel.
Nagu paljude muude oluliste pühade puhul, oli ka kasupäeval tähtis puhata ja hinge kosutada. Tavalised kodused toimetused pandi pausile ja keskenduti hingele ja kehale. Eluruumid pesti puhtaks, saunas hariti nii keha kui hinge ning kogu kodu valmis talveks. Just kasupäeval soovitati majaseinu tihendada, et külmadel kuudel tuul majja ei tungiks. Kasupäeva eelne aeg, tuntud kui sapi- ehk raudnädal, oli kapsakorjamiseks keelatud. Selle nädala jooksul koguti hoopis jõudu, et täita viimased ettevalmistused.
Kevadest alates valiti välja must oinastall, mis tõotati sügisel jumalatele anniks. Kasupäeval valitud loom veristati ja küpsetati. Kui must oinas polnud saadaval, kõlbas ka lammas, põrsas või kana. Paljudes paikades, näiteks Antsla kihelkonnas, oli tava tappa ja valmistada “mihklisõnn”. Liha kasutati süldiks, supiks, verikäkiks ja muudeks toitudeks, mille kõrvale pruuliti õlu.
Kasupäeva laua katmine oli sügavalt sümboolne. Terve päeva valmistasid perenaised toite, mis olid pärit värskelt korjatud sügisesest saagist. Kasupäeva õhtuks pidi kogu toit olema söödud, sest see oli osa rituaalist, mis kindlustas külluse ja kaitse uue majandusaasta pooleks. Ka toidud ise kandsid maagilist tähendust – nende esmakasutusel läks osa toidust justkui “kaduma”, kuid see kadumine pidi tooma tulevikus küllust.
Kuigi ajad on muutunud ja paljud muistse Eesti kombeid on kadumas, pakub kasupäev meile ikka võimalust peatuda ja mõelda oma juurtele. See on aeg, mil saame tänada maad ja loodust, mis toidab meid ka tänapäeval. Kasupäev tuletab meelde, kui oluline on austada oma päritolu, väärtustada esivanemate tarkust ja pöörata tähelepanu sellele, mida loodus meile annab.
Meie esivanemate elus ei olnud toidutagamine ja ellujäämine talvekuudel iseenesestmõistetav. Kasupäev õpetas neid alandlikkust ja tänulikkust maa andide eest. Ka täna, kui paljud on kaotanud sideme maaga, jääb kasupäeva sügava austuse hetkeks, mil me saame meenutada esivanemate tarkust ja austada loodusjõude, mis on kandnud meie rahvast läbi aegade.
