Kas Eesti võiks hübriidsõja võitmiseks osaliselt taganeda inimõiguste konventsioonist?

Tallinna Ülikooli inimõiguste professor Mart Susi teeb Postimehes avaldatud arvamusloos ettepaneku, et Eesti peaks olema valmis ajutiselt taganema Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni teatud sätetest. See aitaks kaitsta riigi elutähtsat taristut ja tagada riiklikku julgeolekut hübriidkonfliktide taustal.

Professor viitab hiljutisele Estlink 2 kaabli rikkumisele, mille puhul kahtlustatakse tahtlikku kahjustamist. Juhtum toob tema hinnangul esile võimalikud väljakutsed, millega riigid võivad silmitsi seista hübriidsõja tingimustes. Susi märgib, et tulevikus võivad ka Eesti ametivõimud seista silmitsi vajadusega viia läbi kiireid ülekuulamisi, et ennetada edasisi rünnakuid või koguda fakte. Sellistes olukordades võivad ilmneda ka süüdistused kahtlustatavate inimõiguste rikkumises.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 15 võimaldab riikidel hädaolukorras teatud kohustuste täitmise ajutist peatamist, selgitab Susi. See hõlmab peaaegu kõiki inimõigusi, välja arvatud õigust elule, piinamise ja orjatöö keeldu ning seaduse alusel karistamist. Kuigi selliseid meetmeid rakendatakse harva, on olemas pretsedente, kus riigid on ajutiselt taganenud konventsioonist näiteks terroriohtude korral.

Susi rõhutab, et hädaolukorra väljakuulutamise eelduseks on rahva eluvõimet ohustava kriisi tõenäosus. “Ajutise taganemise eelduseks on «rahva eluvõimet» ohustav hädaolukord. Selline hädaolukord ei tarvitse olla saabunud, vaid selle ilmnemise tõenäosus peaks olema arvestatav,” selgitab Susi. Hübriidsõda, mille käigus rünnatakse kriitilist taristut, mahub tema sõnul hädaolukorra definitsiooni alla. Energiapuudus või kommunikatsioonide katkestused, mis mõjutavad inimeste igapäevaelu märkimisväärselt, võivad olla aluseks sellisele otsusele.

Eesti võiks kaaluda ajutist taganemist inimõiguste konventsiooni artikli 6 mõnest sättest, näiteks kahtlustatavate juurdepääsust kaitsjale või vaikimisõigusest, juhul kui tegemist on riigivastaste kuritegudega. See võimaldaks ametivõimudel tõhusamalt tegutseda riiklikku julgeolekut ohustavates olukordades, jäädes samas truuks rahvusvahelistele kohustustele.

Susi sõnul oleks sellise sammu eesmärk anda selge sõnum, et Eesti on valmis kaitsma oma taristut ja elanike julgeolekut, järgides rahvusvahelise õiguse norme. Samal ajal rõhutab ta, et ajutise taganemise põhjused, ulatus ja ajaline kehtivus tuleb selgelt määratleda.

See ettepanek avab olulise debati selle üle, kuidas tasakaalustada julgeolek ja Läänes pärast Teist maailmasõda domineerima pääsenud inimõiguste ideoloogia. Küsimus on eriti põletav hübriidkonfliktide ajastul, mil kriitilise taristu ründamine muutub üha tõenäolisemaks.