Eesti ajaloo hämaratesse kihtidesse on viimastel aastatel valgust heitnud arheoloogid, kes uurivad, kas muistsed kindlused jäid kasutusse ka pärast ristisõdijate vallutust. Üks selline põnev paik on Läänemaal Lääne-Nigula kihelkonnas asuv Leedi Hallimäe linnus, mis võis värsketel andmetel sajandeid pärast oma hiilgeaegu taas ellu ärgata – sedapuhku Liivi sõja tormilistel aastatel.
Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valgu juhtimisel läbiviidud väljakaevamised 2024. ja 2025. aasta suvel avasid uue vaate Eesti kesk- ja varauusaegsele kaitsearhitektuurile. Ehkki esialgne uurimistöö hõlmas kahte linnust – Hallimäge ja Ridala Tubrimäge –, viitasid märgid just Hallimäel sellele, et linnuse kaitsevõimet võidi kasutada kaua pärast tema muinasaegset loojangut.
Juba 2024. aasta suvel jõudis Heiki Valgu juhitud arheoloogide töörühm märkimisväärsete järeldusteni. Töö algas Läänemaa kahel seni uurimata muinaslinnusel – Ridala Tubrimäel ja Leedi Hallimäel. Ehkki Tubrimägi näis kinnitavat senist eeldust, et 13. sajandi järel jäid linnused kasutusest välja, andis Hallimäe hoopis teistsuguse signaali. „Praegu võib öelda, et Tubrimägi ilmselt mitte, Hallimägi aga küll,” ütles Valk pärast mulluste väljakaevamiste lõppu.
Just Hallimäe maanteepoolsesse serva rajatud proovikaevandis hakkasid üksteise järel ilmnema kihid, mis ei sobinud kokku pelgalt muinasaegse kasutusega. Sügavamalt kultuurkihist tuli päevavalgele põlenud kivide lasu, käsitsi ja kedral valmistatud savinõude kilde ning erilise väärtusena ka 12.–13. sajandi mõõgatupeotsik. Veelgi enam – avastati tiiglitükk, milles XRF-analüüs tuvastas vase- ja hõbedasulamite jälgi.
Kui kaevandi servas ilmus välja suurematest raudkividest vare, mis võis pärineda ahjust või käsitöölise hoonest, katkestati töö, et seda olulist leidu mitte kahjustada. Talveks kaevand konserveeriti, kuid juba siis oli selge: Hallimäel tuleb järgmisel suvel tagasi olla. 2025. aastal tehtud kaevamised kinnitasid kõiki Valgu varasemaid oletusi – linnus ei jäänud pärast muistset aega täiesti tühjaks.
Tänavused uurimistööd Hallimäel tõid päevavalgele mitmeid kaudseid, kuid tugevaid vihjeid võimalikule taasasustusele. Varauusaegse klaasikillu leid, mis eristub oma ajastule viitava töötluse poolest, viitab, et Hallimägi polnud Liivi sõja ajal pelgalt mahajäetud mälestuspaik. Tõendid nagu see klaasikild ning varasemast ajast pärit, ent roostevabana säilinud mõõk, mille leidsid poisikesed 20. sajandil, osutavad, et linnus võidi lühiajaliselt uuesti kasutusele võtta kui kaitse- või tugipunkt.
Hallimäe linnuse vallid, mis piiravad 1200 ruutmeetri suurust õueala, räägivad enda eest. Ühest servast ilmneb valli sisekülje kivivooder, mis pole tüüpiline vaid muinasajale, vaid võib olla uuendatud või tugevdatud ka hiljem. Just sellised täiendused, koos vallilõigu ebatavaliselt laia profiiliga, viitavad, et Hallimäge võidi 16. sajandil funktsionaalselt taastada – võib-olla Läänemaa kaitsevajadustest lähtuvalt.
Kuigi Henriku Liivimaa kroonika Hallimäge otseselt ei maini, viitavad arheoloogilised andmed, et see võis olla Läänemaa põhjaosa tugevaim kindlustus. Ka käsitööle viitavad leiud, nagu metallisulatusnõu tiiglitükid, annavad tunnistust, et tegemist polnud ainult pelgupaigaga, vaid ka keskusega, kus töötati väärismetallide ja sulamitega.
Jüriöö ülestõusu aastapäeval, 23. aprillil 2021 paigaldas Kaitseliit Hallimäe linnusele Eesti muinaslinnuste metallkaardiga mälestuskivi.
Selliste arheoloogiliste avastuste kaudu avaneb meile võimalus mõista, et Eesti muinaslinnused ei kadunud vallutuse järel kohe ajaloo hämarusse. Mõni neist, nagu Leedi Hallimägi, võis uue elu saada veel sajandeid hiljem — kui mehed võtsid taas relvad kätte ja otsisid turvalist kõrgendikku, millel kaitsta oma maad ja rahvast.
