Karusepäev, mida rahvakalendris tuntakse ka maretapäevana, on oluline püha eesti maausu traditsioonis, mida tähistatakse igal aastal 13. juulil. See kesksuve püha märgib aasta kõige kuumemat aega, mil päevad on päevakäänakust alates kukesammu võrra lühemaks jäänud. Kohati nimetatakse kesksuve ka karusekuuks, mis viitab sellele viljakale ja soojale perioodile.

Karusepäev on eelkõige seotud põlluharimise ja loodusega kooskõlas elamisega. Rahvapärimuse järgi on see päev, mil metsa ja selle elanikke, sealhulgas karu, austatakse, jättes metsaheinamaad rahule. Vanasti usuti, et karusepäeval heinatöid tehes võivad hunt või karu karja rünnata, mistõttu hoiduti sel päeval heinategemisest. Selle asemel soositi kesa kündmist või äestamist, eriti Muhus, kus karusepäeva nimetati ka künnipäevaks. Kolm päeva enne ja pärast karusepäeva peeti sobivaks ajaks põldude ettevalmistamiseks, et tõrjuda rukkiussi ja tagada hea saak.

Karusepäeva nimetus võib rahvaetümoloogia järgi viidata karule kui austatud metsloomale, kuid teine tõlgendus seostab nime pigem põllutöödega, näiteks karuse kündmisega, mis tähendab põllu esmakordset harimist enne külvi. Mõnes piirkonnas, näiteks Läänemaal ja läänesaartel, on karusepäeva tähistatud ka ühispalvuste ja rahvapidudega, näiteks Panga pangal või Palivere Karusemäel. Viimastel kümnenditel on Karula kihelkonnas taaselustatud ühise karusepäeva tähistamise traditsioon, mis toob kogukonnad kokku.

Karusepäeva üheks oluliseks tavaks on rukkiussi ehk oraseöölase tõrje. Rahvapärimuse järgi on just see päev soodne rukkimaa kündmiseks, kuna usuti, et sel päeval tehtud künd hävitab kahjurite vastseid. Nimetused nagu ussikünd, rukkikünd või karusekünd peegeldavad selle tava tähtsust. Põllutöödega seotud vormelid, näiteks „kõige vähemalt kolm vagu üle põllu“ või „natukest“, rõhutavad, et isegi väike kündmine oli sümboolselt oluline. See tava sarnaneb soomlaste madontappajaiset kommetega, kus enne heinateo algust tehti rituaalseid toiminguid kahjurite tõrjeks.

Vanasti kogunesid inimesed karusepäeval Lääne- ja Saaremaal pankrannikutele, näiteks Mustjala kabeli juurde, et pidada ühiseid palvusi ja ohverdada merele, lootes head õnne. Näiteks on teada, et Panga pangal visati viina merele, et tagada hea saak ja kaitse ebaõnne eest. Sellised kogunemised olid sageli lõbustuslikud, hõlmates tuld ja ühiseid rituaale. Kuigi mõned neist traditsioonidest on ajas muutunud, elavad need kohati edasi, näiteks Lääne-Nigulas, kus rahvakogunemised olid seotud tuletegemisega.

Karusepäevaga on seotud ka ilmaennustused. Vanasõna järgi: „Kui karusepäev on kuiv, annab Jumal hea sügise.“ Samas on levinud uskumus, et kui karusepäeval sajab, võib vihm kesta veel seitse nädalat. Need ennustused peegeldavad sarnasusi soomlaste traditsioonidega, eriti Põhja-Eestis, kus vihma peeti karusepäeva lahutamatuks osaks.

Tänapäeval on karusepäev jätkuvalt oluline maausuliste ja rahvakalendri traditsioone väärtustavate inimeste jaoks. Kuigi mõned vanad tavad, nagu ohverdamised või töökeelud, on taandunud, tähistatakse päeva kogukondlikes koosviibimistes ja rituaalides, mis austavad esiisade uskumusi ja loodusega harmoonias elamist. Karusepäev tuletab meelde, et kesksuvi on aeg, mil loodus on oma täies jõus, ning kutsub meid peatuma ja austama seda viljakat perioodi.