Täna, leinapäeval, mil möödub 83 aastat juuniküüditamisest, mälestab Eesti kõiki Nõukogude okupatsioonivõimude poolt represseeritud ja nende tegevuse läbi hukkunud inimesi. Eesti kaotas okupatsioonivõimu terrori, võõrriikide sõja ja põgenemiste tagajärjel ligi 200 000 inimest, iga viienda oma veidi üle miljonist elanikust. See traagiline tähtpäev kõneleb aga ka meie rahva vastupanu ja ellujäämise lugu.

Kõneldakse, et aeg pehmendab valu. Ja tõesti, tavalistes oludes võib aja möödudes valu tuhmuda. Kuid on valusid, mis jäävad sügavalt rahva hinge. Juuniküüditamine on just selline valu. See oli ränk põrutus, mille kogu ulatust ja mõju me tunnetasime alles hiljem. 83 aastat tagasi, ühelainsal ööl, rebiti meie rahvuskeha küljest lahti elav tükk.

Kuigi küüditamiste laine jättis meie rahvuskeha veritsema, jäi eesti rahvas püsima. Meie rahvuslik organism jäi ellu, kuigi see oli haavatud. Me jäime püsima ja hakkasime märkama, kui palju olime kaotanud. Iga perekond oli puudutatud.

14. juuni jääb eesti rahva ja Euroopa ajalukku igavesti leinapäevana. See päev ei ole ainult mälestus metsikust vägivaldsest teost, vaid ka hoiatus Ida ohtude eest ja kutse võitlusse meie kultuuri, rahvuse ja perekonna eest. Kui kord saabuvad rahulikud ajad ja rahvaste õigused elule ja iseolemisele taas muutuvad kindlateks eetilisteks printsiipideks, mõeldakse kohkumisega tagasi sellele metsikusele.

Täna, 83 aastat hiljem, seisame endiselt uhkelt ja kindlameelselt. Me ei ole unustanud oma kaotusi ega valu, mis meid tabas. Meie rahva tugevus ja vastupidavus on võimaldanud meil ellu jääda ja rahvusriigi taastada. Hoides mälestusi elus ja olles valvel võime säilitada oma vabaduse ja suveräänsuse.

See päev tuletab meelde, kui kallis on vabadus ja kui habras on rahu. Me mälestame kõiki, kes kaotasid oma elu või kannatasid okupatsioonivõimu terrori all, ja kinnitame endale, et ei jäta kunagi ajaloost õppimata. Eesti rahvas jääb püsima, kaitstes oma kultuuri, keelt ja rahvuslikku identiteeti.