Itaallane Julius Evola (1898–1974) on tihti tuntud kui 20. sajandi kõige parempoolsem filosoof. Ta kuulus traditsionalistide koolkonda, mis otsis eri kultuuride iidsest pärimusest üldkehtivaid vaimseid tõdesid ja tundis muret tänapäeva materialistliku maailma spirituaalse allakäigu pärast. Evola ei näinud võimalust poliitilise mõtte lahutamiseks vaimsusest – nii Lääne kui Ida tsivilisatsioonide kõrgajal oli riigivõimu alati tajutud sakraalsena ja selle pühadustunde kaotus oligi Evola järgi nii modernse liberaaldemokraatia kui vasakpoolsete revolutsionääride hädade põhjuseks. Käesolevas essees sõnastab ta lühidalt, kuid väga läbinägelikult parempoolse maailmavaate olemuse. Kuna eesti lugejale võib monarhiline riigikord olla veelgi võõrastavam kui itaallasele, tasub silmas pidada just selle aluseks olevaid ajatuid väärtusi, millele Evola viitab.

Eesti keeles on Julius Evola kirjutisi seni ilmunud ajakirjas Vikerkaar (nr 4, 1994 ja nr 10/11, 2016) ning kogumikus “Elu on väeteenistus Maa peal” (Ignis Fatuus, 2016).

Traditsioonilistes riigikordades tohtis opositsioon tegutseda, kuid mitte revolutsiooniline opositsioon – selline, mis oleks kahtluse alla seadnud kogu süsteemi. Traditsiooniline opositsioon oli pigem lojalistlik ja teatud viisil funktsionaalne; näiteks Inglismaal oli võimalik rääkida “Tema Majesteedi kõige lojaalsemast opositsioonist”.

Asjad muutusid pärast hilisemate õõnestusliikumiste teket ja nagu teada, määratleti parempoolsus ning vasakpoolsus vastavalt sellele, millised kohad nad vastastikku parlamentides hõivasid.

Parempoolsus omandab erineva tähenduse olenevalt sellest, millisel tasandil arutleda. On olemas kapitalismil põhinev majanduslik parempoolsus, millel on oma väärtus eeldusel, et see ei püüa ise valitsejaks saada ja et selle vastandiks tunnistatakse sotsialism ja marksism. Mis puudutab poliitilist parempoolsust, siis omandab see tõelise tähenduse juhul, kui see eksisteerib orgaanilises riigis monarhia osana – nagu on olnud eelkõige Kesk-Euroopas ja osaliselt ka konservatiivsel Inglismaal.

Kuid need institutsionaalsed eeldused saab ka kõrvale jätta ja rääkida parempoolsusest vaimse orientatsiooni ning maailmanägemuse kontekstis. Sel juhul tähendab parempoolsus mitte niivõrd demokraatia ja kõigi “sotsiaalsete” müütide vastu seismist, vaid Traditsiooni kaitsmist, säilitades spirituaalseid, aristokraatlikke ja sõdalasele omaseid väärtusi (viimast osaliselt ja ainult kitsa sõjaväelise traditsiooni kontekstis, nagu see näiteks Preisimaal aset leidis). See tähendab ühtlasi teatavat põlgust intellektualismi ja “haritud inimese” kodanliku fassaadi suhtes. (Üks Piemonte vana suguvõsa liige ütles kunagi paradoksaalselt: “Jagan maailma kaheks klassiks: aadlikud ühel pool ja kraadiga inimesed teisel pool”; ning Ernst Jünger, toetamaks seda, propageeris “tervisliku kirjaoskamatuse” vastumürki.)

Olla parempoolne tähendab samuti olla konservatiiv, kuid mitte staatilises tähenduses. Konservatiivsuse ilmselge eeldus on, et peab olema midagi, mis väärib säilitamist (konserveerimist); kuid see seab meid keerulise probleemi ette, kas midagi sellist võib üldse leida Itaalia hiljutisest minevikust, alates riigi ühendamisest: 18. sajandi Itaalia ei ole meile kindlasti jätnud pärandiks kõrgemaid väärtusi, mille saaksime aluseks võtta. Isegi veel kaugemale minevikku vaadates kohtab Itaalia ajaloos ainult juhuslikke parempoolseid seisukohti; meil on puudunud selline vormiv jõud nagu teistel riikidel, mis on muiste loodud aristokraatlike oligarhiate monarhiliste traditsioonide poolt.

Et aga parempoolsust ei tohiks iseloomustada staatiline konservatiivsus, tähendab, et parempoolsuse põhjaks peaksid olema teatud väärtused ja ideed, mis moodustavad kindla pinnase, ning neid tuleb väljendada erinevates vormides, mis sobivad aegade arenguga, et me ei jääks maha ja suudaks kohaneda kõigega, mis võib meie teele sattuda muutuvates oludes. See on ainus viis, kuidas parempoolne võib mõista “progressi”: mitte lihtsalt edasiliikumisena, nagu vasakpoolsed seda liiga sageli ette kujutavad. Georges Bernanos kutsus seda tabavalt “edasipõgenemiseks”.

“Progressivism” on kummitus ja see on võõras igale parempoolsele seisukohale. Veelgi enam, vaadeldes üldist ajaloolist arengut mitte materiaalsete (tehnoloogilised vallutused jne), vaid spirituaalsete väärtuste perspektiivist, tuleb parempoolsel tunnistada allakäiku, mitte progressi ega tõelist tõusu. Tänapäeva ühiskonna arengud võivad seda veendumust ainult kinnitada.

Parempoolsete seisukohad on tingimata antisotsialistlikud, antiplebeilikud ja aristokraatlikud; seega tuleb nende positiivne vaste leida ideaalsest riigist, mis on struktureeritud, orgaaniline ja hierarhiline ning mida toetab autoriteedi põhimõte. Mis puutub sellesse viimasesse, tekivad mitmed raskused seoses küsimusega, kust see põhimõte peaks leidma oma vundamendi ja sakramendi. On ilmne, et see ei saa tulla altpoolt üles, demoselt, mis – vabandades eilsete ja tänapäevaste Mazzinide ees – ei väljenda mingil viisil Jumala häält (vox Dei).

Kui üldse, siis just vastupidi. Samuti tuleb välistada diktaatorlikud ja napoleonlikud lahendused, mis saavad omada parimal juhul üleminekuväärtust eriolukordades, puhtjuhuslikes ning ajutistes tingimustes.

See sunnib meid pigem haarama dünastilisest järjepidevusest – muidugi eeldusel, et monarhiline režiim arvestab “autoritaarse konstitutsionalismiga”, mispuhul võim ei ole puhtalt esinduslik, vaid siiski tegutseb ja reguleerib. See on otsustavus, millest Joseph de Maistre ja Donoso Cortés rääkisid piirsituatsioonide kontekstis ja mis sisaldab alati sellega seotud vastutust; see vastutus lasub üksikisikul, kes leiab end olukorrast, kus on vajalik otsene sekkumine, kui olemasolev kord on kriisi sattunud või uued jõud on poliitilisele areenile valgunud.

Siiski tahame üle korrata, et selline “staatilise konservatiivsuse” tagasilükkamine ei puuduta põhimõtteid. Parempoolse jaoks moodustavad teatud põhimõtted alati tema kindla jalgealuse muutuste ja ettearvamatustega silmitsi seistes; ja siin peab meie sõnumina kõlama “vasturevolutsioon”. Või kui soovite, võib viidata valemile “konservatiivne revolutsioon”, mis ainult esmapilgul näib paradoksaalne. See hõlmab kõiki meetmeid, mida tuleb rakendada olemasolevate negatiivsete olukordade kõrvaldamiseks ja mis on vajalikud restauratsiooniks, et taastada see, mis iganes omab sisemist väärtust ja mida ei saa küsimuse alla seada. Tegelikult võib kriisi ja õõnestustöö tingimustes öelda, et mitte miski ei oma nii revolutsioonilist iseloomu kui nende väärtuste taastamine. On olemas ütlus “Kõik muutub vanamoodi uueks” ja see valgustab sama konteksti: uuenemine, mille me saavutame oma muutumatu traditsioonilise pärandi taastamisega. Käesolevaga usume, et parempoolsete seisukohad on piisavalt selgeks tehtud.