Muinaseestlaste jõuluemapäev avanes talupidajatele kui müstiline hetk, mil päike tõotab uue elutsükli algust. Jõuluemapäev, mida tähistati jaanuari keskpaigas, on Tõnni vaka püha. Sellel olulisel talvekeskpäeval, kui päevatee on jõuludest saati kukesammu võrra pikemaks läinud, seostati jõuluemapäeva erilise tähendusega päikese särava valguse kaudu.
Tõnni vaka püha kandis endas koduhaldja Tõnni austamist ja soovi kevadeni jäävaks karja- ning seaõnneks. See tähtis talvepoolitaja tõotas uut algust, tähistades hea sügistalve lõppu. Tõnni kultus, kuigi varjatud ja salapärane, oli laialt levinud, eriti Pärnu- ja Läänemaal, kus ta täitis sarnast rolli nagu Setomaa kuulus Peko.
Muinaseesti taludes oli Tõnni nukk austusväärne olend, kes seisis rehetare seina ääres, tähistades nii esivanemate hingi kui ka majahaldjat. Pühadehommikul seoti nukule ümber pühadevöö või side, mida ehtisid valged ja punased värvid. Tõnni vakk oli pühitsetud paik, kuhu hoolikalt anti ande, et tagada viljakust ja õnne kogu talule.
Jõuluemapäev ei olnud lihtsalt talupidajate perekeskne rituaal. See päev tähistas Tõnni püha kogukondlikult, kus muistsed eestlased tõid Tõnni vakale igasuguseid ande, et kutsuda esile õnn ja viljakus. Tõnni austamiseks jagati rõõmu ja head toitu sugulaste ja naabritega, tuues kokku kogukonna, et üheskoos tunda lootust ja usku helgemate päevade saabumisel.
Jõuluemapäeva kokkuvõte ei oleks täielik ilma mainimata erilist seotust päikesega. Päikese kiirgus jõuluemapäeval nähti kui meestele tervist ja selget meelt toovat jõudu. Päikesepaistelisel päeval sai hobustel ratsutada, ennustades viljakat suve. Kui päev oli pilves, tõi see kaasa jahe ja pilvise suve. Jõuluemapäevaga seotud taliharjapäeva uskumused ja kombed kandsid edasi muinaseestlaste sügavat sidet looduse, päikese ja nende igapäevaelu vahel.
Jõuluemapäevale pani punkti eriline toidutraditsioon, kus seapeaga keedetud hernesupp ja oasupp olid pidusöögi lahutamatud osad. Supp ja pool seapead viidi püha puu või kivi juurde, tähistades seda, kuidas muinaseestlased andsid austust loodusele ja hoidsid ülal iidseid tavasid veel aastasadu hiljem.
