Kindralleitnant Johan Laidoneri 14. detsembril 1938 Kõrgemas Sõjakoolis peetud loeng kuulub nende haruldaste tekstide hulka, kus Eesti Vabariigi sõjaaja väejuht kõneleb avatult ja süsteemselt maailmapoliitika sügavamatest seaduspärasustest. Tegemist on teadaolevalt ainsa korraga Vabadussõja-järgsel perioodil, mil Laidoner pidas Kõrgemas Sõjakoolis sisulise strateegilise loengu. Ta ei esine siin üksnes endise Vabadussõja ülemjuhatajana, kes tõusis Eesti vägede etteotsa kõigest 34-aastaselt, vaid ka geopoliitilise mõtlejana, kelle vaade ulatub ideoloogilistest loosungitest kaugemale. Avaldatav loengukonspekt on paljuski prohvetlik. Ta käsitleb suurriikide vastasseise mitte niivõrd demokraatia ja autoritaarsuse vastandumise, vaid maailma varade, rahvastiku ja koloniaalvõimude ebaühtlase jaotuse kaudu. Laidoneri kainus, skeptilisus loosungite suhtes ja väikerahva ellujäämisinstinkt panevad lugeja küsima, kas ta räägib 1930. või hoopis 2020. aastate maailmast.
Kõrgema Sõjakooli üheks ülesandeks igas riigis on ette valmistada sõjaväe juhtkonda sõja korraks. Tähtsamad õppeained Kõrgemas Sõjakoolis on taktika ja strateegia. Neid on kõige parem õppida sõjas, kusjuures taktikat on sõjas kergem õppida kui strateegiat. Viimase õppimisega sõjas 1) jääksime hiljaks, 2) selle õppimine sõja korral on võimalik ainult kõrgemates staapides teenivatel juhtidel. Strateegia uurimiseks rahu ajal on kaks võimalust: 1) ajaloosündmuste uurimine ja nendest järelduste tegemine ja 2) riikide- ja rahvastevahelise vahetpidamata kestva poliitilise ja majandusliku võitluse jälgimine ja sellest järelduste tegemine.
Strateegiline sõda kestab riikide ja rahvaste vahel permanentselt, kuigi taktikalist tegevust ei ole. Juba rahutegemisel on mängus strateegilised kombinatsioonid. Kõlab paradoksaalselt, et iga sõlmitud rahuleping võib olla järgmise sõja põhjuseks. Praegu käib kogu maailmas elav sõjapoliitiline võitlus. Viimast püüan täna käsitleda, olgugi et see on raske, sest väga palju endisi tõekspidamisi ja arusaamisi on kaasajal muutunud.
Praegu on kogu maailmas kaks suurt ideoloogilist võitlusrinnet: ühel pool autoritaarsed ja teisel pool demokraatlikud riigid. Autoritaarsete riikidena esinevad Saksamaa, Itaalia ja Jaapan, demokraatlikena – Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid. Ka N.-Venemaa peab ennast demokraatlikuks riigiks.
Meie kui sõjaväelased ei saa piirduda riikide grupeerimisega ühte või teise gruppi. Autoritaarsus ja demokraatlikkus on teatavate sündmuste järeldus, mitte aga nende sündmuste põhjus. Strateegia kui teaduse uurimisel sõjaväelane peab tungima sügavamale asja sisusse. Ei demokraatlikes ega autoritaarsetes riikides ei ole valitsust, kes valitseks 100%-liselt rahva tahte kohaselt. Ja seda ei võigi. Talmud ütleb: „Õnnetu on see rahvas, kelle juht talitab nagu koer“. Praegu ei ole üheski riigis ei absoluutset demokraatiat ega absoluutset autoritaarsust. Kuigi sakslased hääletavad 97% Hitleri poolt, on kahtlane, kas nad siiski kõik Hitlerit pooldavad. Samuti ei poolda Duce’t kõik itaallased. Kuigi Mussolini tahab teha itaalia rahvast jõukaks, sundides neid tööle, valitseb rahva hulgas vastupidine arvamine – jäetagu meid parem vaeseks, aga lastagu logeleda. Rahva 100%-list poolehoidu ühelegi juhile (valitsusele) ei ole olnud, ei ole, ega saagi olema. Seda võib saavutada ainult momendiks.
Suurriikidest demokraatlikum on Inglismaa, kuid seda ainult oma emamaal, kus elab ca 40 miljonit elanikku. Inglise asumail, kus elab ca 500 miljonit inimest, on sootuks teised valitsemise meetodid. Kuigi inglased asumaid valitsevad suhteliselt liberaalselt, ei saa meie väita, et see valitsemine oleks sama demokraatlik kui emamaal. Briti impeeriumi valitsemise iseärasuseks on, et nad oskavad õigeaegselt anda asumaade rahvastele vastavalt nende kultuurilisele arengule järk-järgult vabadusi.
Ka Prantsuse asumail, kus on üle 60 miljoni elaniku, ei ole valitsemises kuigi palju demokraatlikkust.
Ameerika Ühendriigid manitsevad: „Elage rahus!“ Seda õpetab rahvas, kes hävitas teise rahvuse (indiaanlased) ja kes praegu ei vaata neegrile kui inimesele; rahvas, kes umbes 75 aastat tagasi pidas verist kodusõda ja umbes 45 aastat tagasi peksis nõrgaks muutunud Hispaaniat.
N.-Venemaa enda väidet, et ta on demokraatlik riik, ei usu meist vist küll keegi. Sellest järeldus, et mõiste demokraatia on väga relatiivne. Siiski kõige demokraatlikumad on väikeriigid, sest nendes kodanike jõukuse vahe on väike ja valitsus arvestab enam rahva tahtmist.
Mulle paistab, et autoritaarsuse ja demokraatia vahel pole nii suurt ideoloogilist vahet, et see iseenesest oleks põhjuseks üksteisega või üksteise režiimi vastu sõdimiseks. Küll on aga olemas materiaalne vahe, sest maailma hüved pole jagatud kaugeltki ühtlaselt.
Vaatleme lähemalt maailma suurriike.
Saksamaa on maaalalt väike, tihedasti asustatud; tooraineid vähe. Itaalia, 40 miljonit elanikku näljasel maal, kus tooraineid peagu ei olegi. Eriti kehv on Kesk- ja Lõuna-Itaalia. Jaapanis 90 miljonit elanikku, tooraineid pole. Kõiki eeltähendatud riike tuleb pidada ülerahvastunuiks. Samuti osaliselt ka Poolat, kus on kuni 70 inimest km² peal. Ka seal hakkab ilmnema ülerahvastumine. Tagajärg on see, et hakatakse nõudma asumaid.
Vastandiks eelmistele on Inglismaa valduses ⅙ maailmast kõige paremate toorainetega. Prantslaste käes on suured ja väga rikkad maaalad. N.-Venemaa valduses on samuti ⅙ maailma toorainetest rikkamaid maid. Ameerika Ühendriigid upuvad küllusesse. Näib, et maa peal looduslike tagavarade jaotamine pole nagu õiglane. Sellest ei olekski häda niikaua, kui inimene on töökas ja talle võimaldatakse luua uusi varasid ning oma töö produktsiooni üle anda teistele. See eeldab aga vabakaubandust, mida praegu ei ole. Teine võimalus on välja viia oma tööjõudu väljarändamisega, kuid et peagu kõigis riikides on maksev sisserändamise keeld, langeb see ära. Ka ennem on olnud Euroopa ülerahvastatud, kuid oli vabakaubandus ja vaba väljarändamine. Kui neid eeldusi ei ole ja varandused on ebaühtlaselt jaotatud, on riikide- ja rahvastevahelised kokkupõrked paratamatud. Suurriigid, kellel rahvast palju, kuid tooraineid vähe, püüavad seda jõuga võtta.
Ülerahvastatud riigid on olude sunnil muutunud totalitaarseteks. Demokraatlik kord eeldab kodanike jõukust. Inglismaale näiteks ei avaldanud mingit mõju söekaevurite streik (10 aastat tagasi), mis läks maksma ca 50 miljonit naela, kuna näiteks Itaalia sellist luksust endale lubada ei suudaks.
Rikaste maade kuld on tavaliselt paigutatud kapitalivaestesse maadesse tuluteenimise eesmärgil, et võimaldada head äraelamist oma peremeestel. Nii näiteks Inglismaa, Prantsusmaa, Holland, Rootsi ja Belgia on paigutanud oma kapitale teistesse riikidesse ja rikastuvad saadud protsentidest. Ka meil on võõrast kapitali, mille eest maksame higi ja vaevaga teenitud protsente. Väikeriigid selle nähte vastu ei suuda midagi teha, küll aga suurriigid, kes toetudes oma jõule, jätavad viimasel ajal võlad lihtsalt maksmata. Maad, kus on kitsas käes, kus on karta vaimset ja materiaalset orjastamist teiste riikide poolt, hakkavad seda maha raputama. Selles suunas toimub praegu Saksamaal ja Itaalias suur jõudude koondamine. Sakslaste praegune idee on ühendada kõiki ka väljaspool riigipiire elavaid saksa keelt kõnelejaid. Kui siis see 80-miljoniline mass teotseb kiiresti ja koondatult, olgugi mõnikord halvasti, avaldab see suurt eff ekti, millele teised riigid on sunnitud järele andma.
Kokkuvõttes võib öelda, et praeguste tülide algpõhjusteks on maailma varade ebaühtlane jaotus.
Edasi vaatleme suurriikide välispoliitilisi ja majanduslikke taotlusi, analüüsime neid ja võtame oma seisukoha.
N.-Venemaa. Maad palju, tooraineid küllalt. Võib eksisteerida ilma, et väljast midagi sisse tooks. Kuigi N.-Venemaa on kohati tihedasti rahvastatud, on tal küllalt hõredasti asustatud alasid. Suure maaala tõttu on valitsemine raske. Tsaaride impeerium kestis 200 aastat (Peeter Suure ajast), mis maailmasõjas varises kokku. Tuli teine – Stalini režiim, millel ei paista ka suurt edu olevat. N.-Venemaal toimub praegu määratu sotsiaalne eksperiment kommunismi näol. Kui see režiim jääks ainult Venemaale, siis ta ei suuda püsida. N.-Venemaa, et päästa oma režiimi, peab püüdma maailmarevolutsiooni poole.
Üldiselt sisemine kord N.-Venes on nõrk. Väliselt ta paistab olevat tugev, äärmiselt tsentraliseeritud jne., tegelikult aga valitseb äärmine vastastikune usaldamatus, vastastikune valvamine ja hävitamine, milles tuleb näha selgeid pankroti tunnuseid.
Revolutsiooni algul N.-Venemaa seadis üles rahvaste enesemääramise õiguse, kuid peagi veendus selle ohtlikkuses oma režiimile ja hakkas rahvusi kui niisuguseid sihikindlalt hävitama. Nii toimib N.-Venemaa praegu rahvuste hävitamist Ukrainas kui ka Aasias ja seda just oma režiimi kaitseks. N.-Venemaa suured ja halvasti ekspluateeritud varad ahvatlevad teisi riike neist osa saama. Praegu käib võitlus Ukraina pärast, mis on N.-Venemaa viljaaidaks, kus on Euroopa paremad söe- ja rauatagavarad ja kust viib tee Kaukasusse nafta ja mangaani juurde. Ukraina 40-miljonilisel rahval tõuseb sakslaste õhutusel iseteadvus. Saksa võib-olla ei tahagi Ukrainat vallutada, kuid tahab ekspluateerida tema varasid.
N.-Venemaa on huvitatud Konstantinoopoli küsimusest, sest kelle käes on Konstantinoopol, see valitseb ka Musta merd ja selle lähemat ümbrust. Kuna N.-Venemaa ei suuda vallutada Konstantinoopolit, on temale seal vastuvõetavam Türgi valitsus, kui et seal võimutseks mõni suurriik nagu Saksamaa, Itaalia või Inglismaa, kes on Konstantinoopolist samuti otseselt huvitatud. N.-Venemaa tahaks muidugi ka Baltikumi enda kätte, aga et selle vallutamine võib Venemaa kiskuda suurtesse komplikatsioonidesse, siis lepib ta praeguse olukorraga meelsamini, kui et siin võimutseks mõni suurriik. Praegu piirduvad N.-Venemaa huvid seega, et tal oleks vaba väljapääs Mustast merest, Balti merest ja Põhja-Jäämerest.
Kaug-Idas N.-Venemaa peab kindlustama end ülerahvastatud Jaapani vastu, kelle huvid on suunatud N.-Venemaa tühjadele rikastele maaaladele Aasias.
Mis puutub meie vahekorda N.-Venega, siis peame olema äärmiselt tagasihoidlikud oma sümpaatia ja antipaatia väljendustes. Strateegiliste küsimuste ja sündmuste kaalumisel peame olema kained analüüsijad ja mitte lubama tunnete kaasarääkimist.
Mis saab Venemaast? Sellele on väga raske vastata. Praegune režiim on igatahes kasulikum meile, kui et seal pääseks võimule rahvuslik valitsus. Kas Venemaa laguneb üksikuteks osadeks? Võib ju olla, et mõned rahvused saavad iseseisvateks (näiteks Ukraina), kuid ega see meie seisukorda palju ei kergenda, sest iga üksik osa on ikkagi meist palju tugevam ja on halb meile, kui mõni neist hakkab välja tungima siia Balti merele.
Saksamaa. On ülerahvastatud. Versailles’ rahulepinguga sattus maailmasõja võitnud riikide surve alla. Hiljutine Times’i artikkel mainib, et praegu on aeg, kus tuleb maksta nende narruste eest, mis tehti Versailles’s. Oli ekslik arvata, et suudetakse suurt rahvast kaotada või suruda alla kauemaks ajaks. Saksamaad suudeti tõkestada 20 aastat. Nüüd näeme, et Saksamaa, olles ümberrahvastunud ja sisse piiratud, taotleb kaugeleulatuvaid eesmärke, millised üles seatud nende juhilt Hitlerilt ja näib, et need eesmärgid on seni õigeks osutunud. Sakslased välja rännata ei saa, oma tööprodukte müüa on raske, seepärast seavad põhimõtteks lahendada olukorda jõuga. Tundub paradoksina, et just ülerahvastatud riigid õhutavad rahva juurdekasvu. See on aga õige, sest jõuga võtmiseks on vaja suurt rahva arvu.
Enne maailmasõda Saksamaa kippus meredele. Nüüd on tal see raske, sest puudub laevastik, mille ülesehitamiseks läheb aega. Samuti pole tal laevastiku toetuspunkte maailma meredel. Saksamaa nõuab küll kolooniaid, kuid Hitler deklareerib, et nende pärast sõda ei alustata.
Läänes on Saksamaal ees tihedalt rahvastanud kõrge kultuuriga ja küllalt ekspluateeritud Prantsusmaa. Hitler deklareerib, et tal Prantsusmaa vastu territoriaalseid nõudmisi ei ole. Loobub ka Elsass-Lotringist, kuna ta teab, et tal sõda Prantsusmaaga pole kasulik ega kerge.
Saksamaa võiks minna Vahemerele, kuid seal on ees Itaalia. Inglismaa meeleldi näeks Saksamaa väljatungi üle Itaalia. Viimase vallutamisest pole aga Saksamaa huvitatud, sest liitlasena Itaalia on kasulikum kui vallutamise objektina.
Tung põhja – Taani, Norra, Rootsi suunas ei ole probleemi lahendus, sest need riigid on samuti ülerahvastanud ja kõrge kultuuriga. Seeparast on soodsam Saksamaale hoida nimetatud riikidega sõbralik vahekord, et saada tooraineid. Samuti ei ole erilisi väljavaateid Saksamaa tungimisel Balti riikidesse ja Põhja-Venemaale, kus peamise loodusvarana esineb mets. Metsa väärtus viimasel ajal on tublisti langenud suure pakkumise ja aseainete leiutamise tagajärjel. Ka tselluloosi pakkumine ületab nõudmise. Päälegi on Põhja-Venemaa metsad ühendusteede läheduses ekspluateeritud ja elu- ning töötingimused ei ole seal sakslastele kuigi soodsad. Sellest järeldus, et Saksamaa võimalik tung selles suunas ei pea paika. Pole ka mõeldav minek mere äärest 200 km kitsast koridori mööda N.-Venemaaga sõdima ja jätta tagala Poola löökide ähvarduse alla.
Idas on tal ees Poola, kus leiduvatest maapõuevaradest jätkub ainult Poolale endale. Pealegi ekspluateerivad Poola tööstust ja kaubandust juudid (3,5 milj. juuti). Poola vallutamine pole kerge, seepärast otsitakse sellega head vahekorda.
Jääb üle Saksamaa tung Kagu-Euroopasse (Ukraina, Rumeenia, Balkani poolsaar), kus palju maapõuevarasid ja kus asuvad hõredalt asustatud ning halvasti ekspluateeritud viljarikkad maad. Iseloomustavad on kombinatsioonid Tšehhoslovakkia ümber. Kohe pärast Sudeedimaa vallutamist Saksamaa muutus Tšehhoslovakkia suurimaks liitlaseks, olles kindlasti vastu Poola ja Ungari ühise piiri moodustamisele, et hoida endale vaba teed kagusse. Saanud oma mõju alla tšehhid, slovakid ja ca ½ miljonit ruteenlast, kasutab ta eriti viimaseid ukrainlaste iseseisvuse õhutamiseks, keda kokku on ca 40 miljonit, nendest 30 miljonit N.-Venemaal.
Saksamaa loomu1ik penetratsioon on Ukrainasse, kuid sinna ta sõjaga vististi ei lähe. Saksamaa loodab seda saavutada rahulikul teel, toetudes oma tugevale jõule. Sel teel on Saksamaa võitnud palju – Versailles’ rahulepingu tühistamine, Austria anšluss ja Sudeedimaa liitmine. Kuidas küsimused Ukraina suhtes lahenevad, on raske öelda ja seda ei tea arvatavasti ka Hitler ise. Inglismaa ei ole Saksamaa tungile kagusse vastu, sest ta teab, et Saksamaa ekspansiooni ei saa pidurdada. Saksamaa tung Ukrainasse on Inglismaale kõige kahjutum, sest ta jätab puutumata Inglise otsesed huvid teisal. Üks Inglise poliitik arvab, et kui Saksamaa läheb Ukrainasse, siis ta on seotud seal vähemalt 70 aastaks.
Inglismaa ja Prantsusmaa sõlmisid mõlemad Saksamaaga lepingu tüliküsimuste lahendamiseks rahulisel teel. Rumeenia kuninga külaskäik Inglismaale lõppes tagajärgedeta. Inglismaa ei annud Rumeeniale laenu ega müünud ka relvi, sest ta ei taha paigutada raha kahtlasse ettevõttesse.
Inglismaa on Saksamaale kardetavaim vastane. Inglismaa tugevus ei seisa mitte üksi tema sõjalises jõus, vaid just tema majanduslikes ressurses; ka saab Inglismaa endale igalt poolt liitlasi.
Saksamaa teeb kõik, et hoida alal head vahekorda Inglismaa ja Prantsusmaaga, samuti on vähe usutav, et Saksamaa tungiks Poolale kallale. Kuidas ta pääseb Ukrainasse, riivamata Poolat, on raske küsimus.
Meemelimaa on Saksamaale prestiiži küsimus. Leedu teeks targasti, kui ta annaks Meemelimaa Saksamaale hea rahalise kompensatsiooni eest. Meemelimaal elavad tugevasti saksastunud leedulased. Leedu ei jõuaks neid kunagi tagasi ümber rahvustada. Meie seisukohalt oleks kasulikum, kui Meemeli küsimus lahendataks ruttu.
Ei ole näha, et ka kagus praegu võiks sõda tulla, kuigi seal kõlistatakse sõjariistu tugevasti.
Nüüd lõpuks küsime veel, kas praegune režiim Saksamaal on meile kasulik või kahjulik? Peame ütlema, et ta on meile soodus. Palju halvem oleks, kui Hitleri asemel oleks seal mõni preislane, kelle vaade oleks suunatud rohkem põhja või kirdesse.
Inglismaa sai peale maailmasõda kõik kätte, mis ta tahtis. Tema praegune huvi on kaitsta oma seisukohta. Maailmasõja ajal ja pärast seda voolas raha Ameerikasse, kuid nüüd on see jälle Inglismaal. Kuhugi pole koondatud nii suuri kultuurilisi väärtusi kui Inglismaale. Inglismaa rikkus tugineb maailma kaubandusele. Inglane on kaupmees ja kaupmees sõda ei taha.
Varem oli Inglismaa kaitstud laevastikuga. Nüüd võidakse teda rünnata ka õhust, seepärast teeb Inglismaa kõik õhukaitseks. Aktiivne sõjaline potentsiaal on Inglismaal nõrk, tal on vaid laevastik ja õhuvägi.
Inglismaa peab head vahekorda Prantsusmaaga, sest siis on tal Prantsusmaa sõjavägi kasutada. Prantsuse maavägi on Inglismaa ainuke aktiivne relv. Inglismaa ei taha, et kontinendil keegi oleks väga tugev, kuid ta näeks meeleldi, et Saksamaa läheks Itaaliale kallale, mis on praegu ebatõenäone.
Prantsusmaa kardab kõige rohkem Saksamaad. Prantsusmaa ehitas Maginot’ liini ja otsis sõpru Kesk-Euroopast, nagu Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia, Austria, Rumeenia jt. Need liitlased osteti rahaga, mis oli küllalt tark poliitika. Praegu on see süsteem kokku varisenud.
Prantsusmaa paneb suuri lootusi N.-Venemaale, kuid N.-Venemaa sisemine olukord ei luba tal pidada aktiivset sõda. Ükskõik kas N.-Venemaa võidaks või kaotaks sõja, tema praegune režiim langeks.
Meie suhtes on Prantsusmaa seisukohal, et parem kui meid siin poleks. Ta näeks meeleldi, et oleks vaid tugev Venemaa. Prantsusmaale ei meeldiks Saksa ja N.-Vene kokkulepe. Kui aga Saksamaa tungiks itta ja jätaks Prantsusmaa rahule, pole Prantsusmaal selle vastu midagi. Prantsusmaa on palju verd kaotanud, seepärast ei taha ta praegu sõda. Ka oleks tal raske minna Saksamaa tugevate kindlustiste vastu, kuigi omab küllalt tugevat sõjaväge. See oli ka põhjuseks, miks Prantsusmaa ei alustanud sõda Tšehhoslovakkia kaitseks.
Itaalia on vaesem kui Saksamaa, kuid tugevasti ülerahvastatud. Itaaliale tehti pärast maailmasõda ülekohut sellega, et talle peagu midagi ei antud. 1923. aastal võimutses seal kommunism. Mussolini pani sellele piiri. Viimase 15 aasta jooksul on Itaalias materiaalsel alal palju paranenud. Riik on tugevnenud ja laisk itaallane on pandud tööle. Itaalia korraldas oma Tripolise Aafrikas ja vallutas kiiresti Abessiinia enne, kui sanktsioonid jõudsid mõju avaldada. Itaalia kiire võit Abessiinia üle üllatas maailma, sest Itaalia osutus tugevamaks ning Abessiinia nõrgemaks kui arvati. Itaalia kiiret võitu soodustas moodne tehnika. Sanktsioonide maksmapanekut ei unusta Itaalia nii ruttu. Pärast Abessiinia vallutamist Mussolini ütles, et tal ei ole enam territoriaalseid nõudmisi, kuid ta ütles ka, et ta pole kõrbete kollektsionäär, kui talle pakuti kehvi asumaid.
Itaalia on nüüd avaldanud oma uued nõudmised. Ta soovib Prantsuse Tuneesiat, Korsikat ja Nizzat. Kas need nõudmised täitmist leiavad, on küsitav. Arvatavasti Itaalia sellepärast sõda ei alusta. Need nõudmised on välja pandud vaid igaks juhuks. Itaaliale on tähtsam Franco võit Hispaanias, sest Franco kaotuse korral pääseks seal maksvusele Prantsuse mõju. Itaalia jõu kasvamist ei näe meeleldi Inglismaa, kelle veeteed Vahemeres on ohustatavad kogu ulatuses Itaalia lennuväe poolt. Seepärast püüab Inglismaa hoida head vahekorda Itaaliaga. Ka Itaalia püüab Inglismaa poole, sest ta vajab Inglise kapitali head suhtumist.
Jaapan on ülerahvastatud maa. Häid kolooniaid tal pole. Vallutanud Korea ja Mandžukuo, läks ta Hiinasse. Viimasest on ta enda alla heitnud just kõige tihedama raudteevõrguga, elavaima liiklemise ja kaubitsemisega osa ning saanud sellega kogu välisriikide kaubanduse Hiinas oma kontrolli alla. Inglismaa ei vaatagi nii halvasti Jaapani võitudele. Ta on küllalt tugev, et Jaapan peab teda arvestama. Võib nii kujuneda, et Jaapan surub teised riigid Hiinast välja, jättes seal vaid Inglismaale teatud õigused kaubanduslikul alal.
Jaapani ja N.-Venemaa vahekord ei ole just mitte kõige heanaaberlikum. Nagu eelpool mainitud, tunneb Jaapan huvi N.-Venemaa hõredalt asustatud rikaste maaalade vastu Aasias. Kuid jaapanlased lõunamaalastena on halvad põhjamaade koloniseerijad. Venelasi tuntakse küll tugevate koloniseerijatena, kuid ka nemad pole suutnud Aasias midagi suuremat korda saata. Võib arvata, et Jaapan ei ihaldagi tervet Siberit, vaid piirdub rannikualadega, kalapüügi õigusega jne.
Jaapani saarestik on tihedasti asustatud ja kultuuriväärtusist üle küllastatud. N.-Venemaa, kasutades sõjalise baasina Vladivostokki, saab Jaapani saari pommitada ja seega tema elulisi tsentrume halvata. Jaapan ei leia aga Siberi laialdastel pooltühjadel maaaladel mingisugust väärilist märki oma lennuväele peale Vladivostoki, mille purustamine ei oma erilist tähtsust. N.-Venemaal on veel üks tugev relv oma vastaste vastu, see on propaganda – kommunismipropaganda näol. Viimastega peab Jaapan tõsiselt arvestama, sest jaapanlane on sellele propagandale vastuvõtlik. Millal Jaapanil tuleb kokkupõrge N.-Venemaaga, on raske öelda. Nähtavasti ei teostu see lähemal ajal, sest Jaapan on Hiinas seotud. Kui siiski kord see kokkupõrge tuleb, ei ole Jaapani eesmärk niivõrd Siberi vallutamine, kuivõrd N.-Venemaa sõjalise jõu hävitamine Kaug-Idas.
Praegune olukord Kaug-Idas on meile kasulik, sest N.-Venemaa on sunnitud hoidma seal suuri sõjavägesid. Halvem oleks meile Jaapani – Vene sõda, eriti kui see peaks lõppema viimase väljasurumisega idast. Säärasel juhul võiks N.-Venemaa sunnata oma ekspansiooni läände.
Ameerika asub liiga kaugel, et keegi saaks temale kallale minna. Samuti ei saa tema ise kellelegi kallale tungida. Ameerika sõjaline jõud ei ole seepärast mitte suur. Ka laevadega ei suuda ta suurte kauguste tõttu midagi ette võtta, sest laevastik nõuab alalist täiendamist kütte-, määrde-, toiduainetega, laskemoonaga ja kiiret remonti, mispärast ei saa baasidest kauemaks ajaks eemalduda.
Miks ta aga närvitseb? Miks ta täiendab pidevalt oma sõjalisi jõude? Põhjus peitub selles, et Põhja-Ameerikat huvitab Lõuna-Ameerika kontinent. Põhja-Ameerika kapital on võimutsenud seni võistlejateta Lõuna-Ameerika üle, tehes seal elavad rahvad oma orjadeks. Nüüd Lõuna-Ameerika rahvad iseseisvustuvad rohkem ja rohkem. Pealegi püüavad Lõuna-Ameerikas endid maksma panna ka Inglismaa, Saksamaa, Itaalia ja teiste kapitalid. Kõik need põhjused kokku teevad Põhja-Ameerikale suurt muret.
Tšehhoslovakkia kriisi ajal Inglismaa kutsus Ameerikat koos sõdima, kuid Ameerika ei tulnud. Nad jäid truuks ideele – las teised sõdivad, siis meie lõikame. Ameerikale meeldiks igasugune kokkupõrge Euroopas, mis seoks siinsete suurriikide käed ja juhiks kullavoolu üle Atlandi ookeani.
Lõpuks meie ei tohi unustada ka juutide probleemi, mis on närveerinud maailma aastatuhandeid ja teeb seda ka praegu. Juudid on rahvas, kes ei saa juba bioloogiliselt elada iseseisva rahvana. Neid võib võrrelda mõne puuliigiga (vaher), mis eraldi kasvades ei moodusta metsi, sigides paremini vaid teiste puude hulgas. Juudid on nõrgad füüsiliselt, kuid tugevad vaimlisel alal.
Juudi kodu on kui kaubanduslik akadeemia, kus lapsed juba maast-madalast vastavaid oskusi omandavad. Nad ei ole kommunaalne rahvas, vaid individualistid, olles tugevad vaid teiste keskel. Viimasel ajal on juutide probleem läinud väga teravaks. Riikides, kus juute palju, hakatakse neid välja ajama. Seevastu teised riigid juute sisse ei lase. Kuigi lastakse, siis vaid väga vähesel arvul, mis ei ole probleemi lahendus.
Saksamaal läksid juudid liiga tugevaks. Räägitakse, et Berliinis olnud rohkem kapitali juutide käes kui sakslaste käes. Saksamaal on aga 1 miljon juuti, seepärast pole nende väljaajamine kerge. Ka Itaalia ja teised fašistlike kalduvustega riigid hakkavad juute välja ajama. Nii näeme, et juute ei sallita just autoritaarsetes riikides, kus füüsiline töö on ausse tõstetud. Juut aga ei teha võrdselt teistega füüsilist tööd teha.
Kui oli Tšehhoslovakkia kriis, siis olid juudid kogu maalima sõja poolt, sest neil pole sõjas midagi kaotada, küll ainult võita. Eriti agar sõja propageerimises oli juutide mõju all seisev pahempoolne ajakirjandus. Praegu asub ikka rohkem ja rohkem riike juutide vastu. Isegi Inglismaa, kes seni juutide peale vaatas häätahtlikult, hakkab juba nende vastu häälestuma.
Ei ole ette näha, kuidas juutide probleem lahendub. Juutide mõju maailmas on suur ja ei ole võimatu, et juutide probleem kord võib teatavate tingimuste juures välja kutsuda sõja.
Kokkuvõttes võime öelda, et N.-Venemaa ei saa sõda alata oma sisemise korra nõrkuse pärast. Vene tööstus pole võimeline varustama suurt sõda, sest ta on juba praegu üle pingutatud. Vene transport on nõrk. Vene tahab sõda mujal, enda juures aga mitte.
Saksamaa ja Prantsusmaa on mõlemad sõjaliselt tugevad. Saksamaal ei ole mõtet sõda alata, sest rahulisel teel on ta suutnud rohkem saada kui sõjaga.
Inglismaal pole mingit kasu sõjast. Ta teeb kõik sõja ärahoidmiseks.
Prantsusmaa ei soovi sõda nii välis- kui ka sisepoliitilistel põhjustel. Prantsuse riigijuhid teavad, et neil on väga raske sõda pidada.
Itaalia sõdis. Teist sõda ta niipea vististi ei alga. Ameerikal pole kellegagi sõdida.
Praegu aga käib terves maailmas ökonoomiline sõda. Kas on jõudu, mis hoiab ära füüsilise kokkupõrke, on küsitav. Praegused riigijuhid on osa võtnud maailmasõjast ja teavad, et sõda ei anna kasu ei võitjale ega võidetule. Kuid sõjast mitteosavõtnud ja seetõttu sõjaromantikasse kalduva noorsoo mõju kasvab järjest ja selles peitub hädaoht.
Kõik riigid relvastuvad. See ei ennusta püsivat rahu. Peame päris lahtiste silmadega sellele vaatama, et sõda võib lahti minna. Sõja võimaluste poolt räägib suurel määral ka raskused juutide probleemi lahendamisel. Võime olla õnnelikud, et meil on juute vähe. Oleme pärinud Vene tsaaririigilt hea omaduse – vaadata juudile ülevalt alla. Venes kõrgem seisus ei segunenud juutidega. Ei olnud ühtegi juudisoost kohtunikku, ohvitseri, prokuröri, kuna Saksamaal oli. Ja mitte ainult Saksamaal, vaid ka mujal paljudes maades olid ja on juudid igal pool võimul. Meil ei ole praegu mingeid eeldusi, et juudid nüüd või edaspidi pääseksid valitsevatele kohtadele, olgugi et seaduse järele see oleks võimalik.
Keegi sõda ei soovi. Majanduslik võitlus aga käib. Sõjaaparaat on olemas ja kasvab. Kaovad inimesed, kes teavad sõja raskusi. Kasvavad asemele noored, kes on täis sõjaromantikat.
Kui sõda tuleb, võib muutuda terve maailmakord. Võib kaduda praegune kultuur. Võib tulla nii suur ja laialdane katastroof, mida inimkond ei ole veel näinud.
