Pikaaegne intensiivse põllumajanduse praktiseerimine on viinud bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni kogu maailmas. Üha suurem osa planeedi mullastikust on muutunud vähem viljakaks, andes väiksemat saaki ja sidudes vähem süsinikku. Taastav põllumajandus võib pakkuda lahendust.
“Taastav põllumajandus on kogumik põllumajandusvõtteid, mis lisaks saagikuse hoidmisele keskendub ka elurikkuse tõstmisele põllumajandusmaastikes, sealhulgas eelkõige mulla tervisele, süsiniku sidumisele ja maapealsele elurikkusele. See ongi see, mis aitab loodust hoida,” selgitas Tartu Ülikooli taastamisökoloogia teadur Krista Takkis Vikerraadio saates “Ökoskoop”.
Takkis tõi esile, et keskkonnahoidlikke põllumajanduslikke meetodeid on erinevaid. “Üks võte on näiteks segaviljelus, kus kasvatatakse ühel põllul korraga mitut kultuuri – näiteks kaera ja hernest. Samuti vahekultuuride rakendamine, et külvatakse midagi põhikultuuri alla, mis aitab katta mulla pinda.” Takkise sõnul on mulla pinna katmine oluline nii kultiveerimisperioodil kui ka talvel, aidates takistada erosiooni.
“Külvikorra hea valik on samuti väga oluline. See tähendab, et tuleb valida kultuurid, mis üksteist toetavad, näiteks tõrjuvad teineteise kahjureid, kasutavad erinevaid toitaineid ja muudavad vastavalt mulla omadusi. Kündmise vähendamine aitab samuti kaasa,” jätkas Takkis. See ei tähenda kündmise täielikku lõpetamist, vaid mulla pinna vähem häirimist.
Takkis rõhutas ka maastikuelementide rajamise tähtsust maapealse elurikkuse säilitamisel. “See on vajalik, et suurtel põldudel jõuaksid tolmeldajad ja kahjurite looduslikud vaenlased ka põllu keskele. Putukatel on oma lennupiirangud. Paljud neist ei suuda kaugele lennata ja tänapäeval on põllud sageli väga suured,” selgitas ta.
Takkise sõnul on oluline säilitada poollooduslikke kooslusi. “See on kõige parem elupaik putukatele ja nende hooldamine loodussõbralikult on oluline. Näiteks portsjonkarjatamine, et loomad ei oleks pidevalt ühes kohas, vaid neid liigutatakse, et taimestik saaks taastuda,” lisas teadur.
Takkis märkis, et viimastel kümnenditel on elurikkus põllumajandusmaastikel nii Eestis kui ka mujal Euroopas oluliselt vähenenud. “Traditsiooniliste põllumajandusmaastikega on seotud suurem osa Euroopa liigirikkusest, kuid põllumajanduse intensiivistumise tõttu oleme viimastel aastakümnetel näinud näiteks lindude ja putukate arvukuses suuri muutusi,” tõdes teadur.
Takkise sõnul on mitmed tavalisemad liigid, kelle tundlikkus oli ootamatu, samuti kannatanud. Nende hulka kuuluvad näiteks põldlõoke ja rukkirääk, aga ka paljud Eesti liblikad. “Eesti põllulindude arvukuses on viimase 40 aastaga toimunud kahanemine poole võrra ja samamoodi ka ülejäänud Euroopas. Putukate hulgas on nähtud 60–70-protsendilist langust,” nentis Takkis.
“Elurikkusest sõltub otseselt nii mulla tervis kui ka paljud looduse hüved, näiteks tolmeldamine ja kahjuritõrje, siis võibki öelda, et me oleme vaikselt kaotamas looduse tuge oma toidu tootmisele,” viitas teadur.
“Intensiivpõllumajandus on suunatud valitud liikide produktsiooni maksimeerimiseks, aga see toimubki teiste liikide arvelt,” lisas Takkis. Suuremate ja efektiivsemate masinate kasutuselevõtt on sellele samuti kaasa aidanud, mille tulemusel on põllud muutunud suuremateks, kuid samas ka üheülbalisemaks.
“Sünteetiliste väetiste kasutuselevõtu tõttu muutuvad mullad aina vaesemaks, kuna väetised keskenduvad taime toitmisele, mitte mulla tervisele. Pestitsiidide kasutamine on samuti kasvamas, mis hävitab teisi elusorganisme. Erinevate pestitsiidide koostoimet – seda kokteili, mis seal põllul tekib – ei ole otseselt uuritud, kuidas see organismidele mõjub,” viitas teadur.
“Maastiku struktuur on samuti väga oluline elurikkuse säilitamisel. Kui maastikus on rohkem poollooduslikke kooslusi, näiteks väikeste põldude vahel on rohumaa ribad, aitavad need elurikkust hoida,” jätkas Takkis.
Teadlaste soovituste kohaselt peaks põllumajandusmaastikes olema vähemalt 20 protsenti looduslikke või poollooduslikke kooslusi. Sinna hulka kuuluvad nii poollooduslikud niidud kui ka teised maastikuelemendid, nagu rohumaaribad. “Need aitavad tagada ka kõige optimaalsema saagikuse tänu nendele looduse hüvedele, mida nad pakuvad,” sõnas Takkis.
“Kõige tähtsam, mida meeles pidada on, et elurikkus nii maa all kui ka maa peal on jätkusuutliku ja muutuva kliima tingimustes paindliku ja vastupidava toidutootmise alus,” ütles teadur.
