Kouvolas elav eestlane Paul Oja jätkab Soome poliitikat ja selle ajalugu tutvustavat artiklisarja, seekord keskendudes Põlissoomlaste erakonnale. See on erakond, mis on kogu oma eksistentsi vältel järjekindlalt seisnud rahvuskonservatiivsete väärtuste eest ja keskendunud Soome ning soomlaste huvide kaitsmisele. Erakond on läbi teinud mitmeid muutusi ja poliitilisi võitlusi, tõustes opositsioonist valitsusparteiks ning kujunedes üheks mõjukamaks jõuks Soome poliitikas.
Põlissoomlased (Perussuomalaiset) on erakond, mis kogu oma olemasolu aja on kõige järjekindlamalt rahvuskonservatiivsetest väärtustest kinni pidanud ja oma tegevuses eelkõige Soome ja soomlaste huve silmas pidanud. See eristab teda teistest erakondadest, kes vähemalt aeg-ajalt ikka kas oportunistlikest kaalutlustest lähtudes, poliitkorrektsuse nimel või mingeid kord omaksvõetud ideoloogilisi põhimõtteid järgides kõikehõlmava sallivuse teele eksivad või liberaaldemokraatlikke „euroopalikke väärtusi“ kaitsma tõttavad.
Markku Jokisipilä (1972), Turu ülikooli parlamendiuuringute keskuse juhataja, kirjutab oma 2021. aastal ilmunud raamatus „Perussuomalaiset Halla-ahon ja Purran linjalla“ („Põlissoomlased Halla-aho ja Purra suunal“):
„Mind huvitavad Põlissoomlased eelkõige poliitilises ja ajaloolises mõttes ainulaadse nähtusena Soome ühiskonnas. /…/ Aeg-ajalt kompab erakond täiesti teadlikult nii oma poliitiliste sihiseadmistega kui ka nende esitamise populistliku maneeriga üldkehtivate arusaamade piire sellest, mis on ühiskondlikult lubatav. Põlissoomlased tahavad osaleda poliitilises diskussioonis oma tingimustel ega nõustu alluma neile väljastpoolt esitatavatele nõudmistele, millistel teemadel ja millises toonis tuleks keskustella.“
1959. aastal astus tollasest Keskerakonnast välja parlamendisaadik Veikko Vennamo (1913–1997). Mees ei olnud rahul oma erakonna poliitikaga ning asutas ise uue partei, mis alates 1966. aastast Soome Maaelupartei (Suomen Maaseudun Puolue) nime all stabiliseerus ja nii palju pooldajaid kogus, et 1980. aastatel isegi kahes valitsuskoalitsioonis osales.
Timo Soini hilisema arvamuse järgi oli Maaelupartei viga see, et ta ei osanud oma populaarsusega midagi mõistlikku peale hakata. Pärast 1995. aasta parlamendivalimisi oli partei toetus valijate seas nullis ja majandus miinuses, nii et järgnes täielik pankrot.
Sama aasta mais läks neli meest sauna. Saunatati kolm päeva järjest ja arutati asja. Lõpptulemus oli see, et sündinud oli uus erakond – Põlissoomlased. Üks saunalistest oli Maaelupartei viimane parteisekretär Timo Soini (1962). Kaks aastat hiljem – 1997. aastal valiti ta uut erakonda juhtima.
Põlissoomlaste erakond asutati praktiliselt tühjale kohale, sest eelkäija kokkuvarisemine oli olnud põhjalik. Eelkäijaerakonna ainus rahvasaadik Raimo Vistbacka (1945), kes ka saunaliste seltskonda kuulus, püsis õnneks Eduskunnas läbi kõigi olematu toetuse, tuntuse ja valimisedu aastate ning hoidis Põlissoomlasi parlamendierakondade nimekirjas – kuni nullkümnendatel algas Põlissoomlaste tõus suurte parteide sekka.
Silmapiirile hakkasid kerkima 2003. aasta parlamendivalimised. Alates asutamisest 1995. aastal oli Põlissoomlaste toetus nii kohalike omavalitsuste, europarlamendi, eduskunna- kui ka presidendivalimistel püsinud sitkelt ühe protsendi piirist allpool. Üks spordijookide tootja Tamperest soovitas Soinil võtta PS saadikukandidaadiks profipoksija ja sõumaadleja Tony Halme (1963–2010), kes oli ka ühes „Die Hard“ filmis tursket turvameest mänginud.
Timo Soini tegevust uurinud Aarni Virtanen leiab, et sellest algas „põlissoomlaste istumine kahel toolil“. Ühest küljest raputas avalikkust Tony Halme järsk sisserännukriitika, jõhker keelepruuk ja ütlemised, mida võis ka rassistlikeks tõlgendada; teiselt poolt rõhutati, et Soini kultuursem liin väljendab erakonna tegelikke seisukohti, rassistliku maiguga ütlemistest öeldi lahti või pöörati need huumoriks, mida oponendid ei mõista.
Tony Halme mõttelaadist annab tunnistust järgmine episood. Rahvasaadikuna töötamise ajal tekkis tal kord tarve usku pöörata. Mõeldud, tehtud, mees laskiski end ristida ja astus kiriku liikmeks. Ise ta kommenteeris seda tegu nõnda: „Jeesus tuli minu südamesse. Saab näha, kui kaua ta seal vastu peab.“
Halme tervis hakkas logisema ning talle määrati tema enda taotlusel töövõimetuspension paar kuud enne Eduskunna valimisperioodi lõppu. Kuid tema valimiskampaania oli aidanud PS erakonnal saada üleriigiliselt tuntuks ning motiveerida valimistel osalema ühiskonnakihte, kes seni nimetamisväärse aktiivsusega polnud silma paistnud. Samal ajal tõusis andeka kõnelejana esile ka Timo Soini, kes oskas kirjutamata kokkuleppel välditavate teemade piiril balansseerides eirata igasugust poliitkorrektsust. Tema rahvapäraseid, lopsakas keeles ütlemisi hakati soinismideks kutsuma.
Kui 2011. aasta parlamendivalimiste tulemused olid selgunud, astus Timo Soini valimistulemuste jälgimiskoosolekul lavale ja hüüatas mikrofoni: „TULI ISO JYTKY!“ (Umbkaudne tõlge: TULI SUUR PÕMAKAS!) Eduskunnas oli eelmisel istungjärgul olnud 5 põlissoomlasest saadikut, nüüdsest 39; erakonna toetusprotsent tõusis 4,05%-lt 19,05%-le; sõna jytky jäi aga sestast Soome poliitika püsisõnavarasse.
See oli see aeg, mil Kreeka, Island ja Portugal olid oma majanduse korraldamisega nii jänni jäänud, et ilma Euroliidu toetusmiljarditeta oleks riike pankrot ähvardanud. Suurele põmakale vaatamata olid Põlissoomlased häälte arvult alles kolmandal kohal parlamendierakondade seas. Timo Soini ei näinud seetõttu valitsuskoalitsioonis osalemise puhul mingit võimalust Soome riigieelarvest tuulde kühveldatavate toetussummade maksmist vältida või vähendada. Valitsuses osaledes pidanuks PS erakond aga need maksed heaks kiitma. Seetõttu otsustas Soini, et erakonnal on kõigest hoolimata targem opositsiooni jääda.
2015. aasta aprillis parlamendivalimistel tegid Põlissoomlased peaaegu sama tugeva tulemuse, kaotades ühe saadikukoha Eduskunnas, kuid osutudes toetuselt teiseks erakonnaks. Nelja aasta taguse otsuse eest opositsiooni jääda kõvasti kriitikat saanud Soini otsustas seekord valitsuskoalitsioonis osaleda. Sündis „kolme S-i valitsus“ – peaminister Juha Sipilä (Keskerakond), Timo Soini (Põlissoomlased) ja Alexander Stubb (Koonderakond).
On vana tõde, et opositsioonis valitsuse tegevust kritiseerida on oluliselt lihtsam kui koalitsioonierakonnana valitsuse otsuste eest vastutust kanda. Pealegi kui mõni kompromissi korras heaks kiidetud otsus ei pruugi erakonna seniste sihiseadmistega hoopiski kokku sobida.
Põlissoomlaste olukorda tuli pealegi veel üks kõverik juurde. Timo Soini sai Sipilä valitsuses välisministriks. See osutus tema „unistuste ametiks“, nagu ta ise mitu korda on tunnistanud. Küllap seetõttu kippuski uutele tööülesannetele niipalju auru kuluma, et seda partei taotluste eest seismiseks enam hästi jätkuda ei tahtnud. PS hääl uues valitsuses jäi märksa tagasihoidlikumaks kui oodatud, ja erakonna käekirja poliitilistes otsustes oli raske märgata.
Üldsuse reaktsioon ei lasknud end kaua oodata. Erakonna toetus, mis valimistel oli olnud 17,7%, vajus sama aasta lõpuks juba 10% piirist allapoole. 2016. aasta juunis näitas arvamusküsitlus koguni numbrit 7,6%.
Põlissoomlaste pooldajate seas üle kogu välja hakkas nurinat kostma. Kõlas hääli, et erakonna etteotsa oleks tarvis kedagi nooremat, kes erakonna ja selle pooldajate huvide eest energilisemalt ja tõhusamalt seista suudaks. Üha sagedamini tõusis esile Jussi Halla-aho nimi.
Jussi Halla-aho (1971) on filosoofiadoktor (doktoritööd kirikuslaavi keele teemal kaitses ta 2006), kes astus Põlissoomlaste erakonda 2010. aastal. Selleks ajaks oli ta saavutanud laialdase tuntuse ja suure populaarsuse oma kirjutistega blogisaidil Scripta. Seal on ta avaldanud 402 teksti, kus võtab sõna poliitika päevateemadel, analüüsib eelkõige sisserändepoliitika ebakohti ja polemiseerib vägagi lõikavalt sallivusvihkavat suunda esindavate poliitikutega. Tema kirjutistele on omane täpne ja konkreetne, kõigest kõrvalisest puhastatud stiil ning vastupandamatu loogika, mida ta ei pelga järgida kuni käsilolevat teemat puudutavate lõppjäreldusteni välja, olgu need siis millised tahes.
2017. aasta juunis peeti Põlissoomlaste üldkoosolek. Soini ise, kes konjunktuuri suurepäraselt tunnetab, oli targu loobunud esimeheks kandideerimast – erakonna liikmete rahulolematus oli nii suureks paisunud, et allajäämine Halla-ahole tundus üsna kindel. Uueks esimeheks valitigi Jussi Halla-aho. Too oli juba varem välja öelnud, et kui tema esimeheks valitakse, siis Soini välisministriks ei jää.
Soini laskis käiku plaani B. Ta kuulutas, et erakond on halla-aholaste poolt kaaperdatud, astus välja parteist, mida ta ise oli asutamas olnud ja 20 aastat juhtinud, meelitas endaga kaasa 19 Põlissoomlaste rahvasaadikut, nende seas kõik viis PS ministrit, ning lõi uue parlamendifraktsiooni. Peaminister Sipilä teatas kohe, et Halla-aho juhitud PS erakonnaga tema koostööd ei tee, ja erakonnale truuks jäänud rahvasaadikud olid niiviisi sunnitud opositsiooni siirduma.
Erakonna lõhenemine ei saanud selle liikmes- ja toetajaskonnale teadagi innustavalt mõjuda. Kuigi erakonnast lahkujaid palju polnud, oli YLE arvamusküsitluse järgi 2017. aasta novembris erakonna toetus 6,9%.
2018. aastal algas aga protsess, mida Markku Jokisipilä oma raamatus kummaliseks nimetab: suurte parteide koonderakonna, keskerakonna ja sotside toetus hakkas järsku kiiresti langema, Põlissoomlaste oma aga sama kiiresti tõusma. 2019. aasta valimised andsidki „ajaloos täiesti erandliku“ tulemuse – Põlissoomlased jäid valimiste võitjast sotsidest maha kõigest 0,2 protsendiga ning osutusid 39 saadikukohaga ja 17,5% toetusega suuruselt teiseks erakonnaks parlamendis!
Nähtusest on Soome peavoolumeedias avaldatud hulgaliselt analüüse. Põhjusi on otsitud kõikjalt, kuid enamasti on takerdutud pisiseikadesse, mis midagi ei seleta. Põhiliselt vasakule kaldus poliitikavaatlejad pole suutnud või tahtnud märgata asjaolu, et järjekindel seismine oma maa ja rahva huvide kaitsel – isegi siis, kui see poliitilise aritmeetika järgi vahetut tulu ei tõota – toob kaasa valijaskonna lugupidamise ja poolehoiu, mis poliitiliste konkurentide propaganda tuulepuhangutes naljalt kõikuma ei löö.
2023. aasta parlamendivalimised võitis Koonderakond, selle esimees Petteri Orpo sai peaministriks. Vajalik enamus Eduskunnas saadi kokku, kui peale teiseks tulnud Põlissoomlaste kutsuti koalitsiooni veel väikeparteid Kristlikud Demokraadid ja Rootsi Rahvapartei. Valitsusprogrammi koostamine kestis rekordkaua – 79 päeva ja selle mahuks kujunes 249 lehekülge. Kõik kokkulepped eriarvamusi põhjustanud küsimustes tuli kirja panna, et hiljem ei tekiks võimalusi midagi tagasi ajada.
Põlissoomlaste praeguse juhi Riikka Purra (1977) käes on üks kaalukamaid ministriportfelle – rahandusministri oma. Valitsuse töö riigi majanduse pööramisel tervemõistuslikumasse suunda jätkub poliitikarinde vasakult tiivalt aeg-ajalt kostvate röögatuste saatel. Tänase maailmapoliitika turbulentsides pole mõtet mingeid prognoose teha, jääb soovida vaid jõudu ja kordaminekuid rahvuskonservatiividele.
