Äsjase Jaapani uuringu kohaselt kahjustab ekraanide ees aja veetmine üheaastaste laste arengut. Mida rohkem ekraaniaega, seda raskemad ja püsivamad on kahjud, eriti seoses suhtlemise ja probleemide lahendamise oskustega. Uuring kinnitab, et ekraaniaeg on seotud suhtlemis- ja probleemilahendusoskuste omandamise viivitustega, kusjuures need mõjud on kõige märgatavamad ja püsivamad ka hilisemas eas.
Ajakirjas JAMA Pediatrics avaldatud uuringu kohaselt on üheaastased lapsed, kes kulutavad rohkem aega ekraanide ees, rohkem altid arenguviivituste tekkele kahe- ja nelja-aastaselt. Mida pikem on ekraani ees veedetud aeg, seda tõsisemad ja püsivamad on defitsiidid, eriti suhtlemise ja probleemide lahendamise osas.
Kõige märgatavamad mõjud on seotud suhtlemise ja probleemilahendusoskustega, samas kui muud lapse arengu näitajad olid kaheaastase järelkontrolli ajaks maha jäänud, kuid kadusid nelja-aastaseks.
Uurimismeeskonna juht Ippei Takahashi määratles ekraaniaja kui tundide arvu päevas, mille üheaastased veedavad televiisorit vaadates, videomänge mängides ja mobiiltelefone, tahvelarvuteid või muid elektroonilisi seadmeid kasutades. Uuringust, mis kestis juulist 2013 kuni märtsini 2017, võttis osa 7097 last Jaapanis, kellest 52% olid poisid.
Uurijad rühmitasid alaealised ühte neljast ekraaniaja kategooriast: vähem kui tund päevas (48,5% subjektidest), üks kuni kaks tundi (29,5%), kaks kuni neli tundi (17,9%) ja neli tundi või rohkem (4,1%). Neli rühma olid sõltumatud soost, ema vanusest ja haridustasemest, õdede-vendade arvust, majapidamise sissetulekust ja demograafilistest näitajatest ning sellest, kas emal oli sünnitusjärgne depressioon. Igas valdkonnas hinnati arenguhälbeid vahemikus 0–60 punkti, defitsiiti määratleti tulemusena, mis oli enam kui kahe standardhälbe võrra väiksem keskmisest tulemusest.
Uurijad leidsid, et mida rohkem ekraaniaega üheaastaselt, seda suurem oli üldiselt hilisem defitsiit ja seda kauem see püsis. Märgatavaimad defitsiidid tulenesid suhtlemisoskustest, mis olid kõikidel gruppidel märgatavad kaheaastaselt ja püsisid kahel kõrgeima eksponeerimise grupil nelja-aastaselt.
Probleemide lahendamise defitsiite täheldati ka kõrgeima eksponeerimise lastel, kuid need kahanesid aja jooksul. Sotsiaalne areng langes kaheaastaselt kõrgeima eksponeerimise grupis, kuid kadus nelja-aastaseks.
Järeldus on, et ekraaniaeg mõjutab lapse arengut mõnes valdkonnas. Näiteks leidis Takahashi, et kõrgeim ekraaniaega on seostatud peenmotoorika ja sotsiaalsete oskuste defitsiitidega kaheaastastel. Ta väitis, et need defitsiidid võivad edaspidi olla ka põhjuseks, miks lapsed veedavad ekraanide ees jätkuvalt aina rohkem aega.
