Suurbritannia kirjanik ja keeleteadlane J. R. R. Tolkien (1892–1973) ammutas oma teoste jaoks inspiratsiooni muistsete põhjaeurooplaste – keltide, germaanlaste ja soomeugrilaste pärimusest. Tema üks keskne eesmärk oli anda inglise rahvale tagasi mütoloogia, mis oli sajandite jooksul killustunud ja hääbunud. Rahvusidentiteet ja armastus Euroopa tsivilisatsiooni vastu on Tolkieni teostes väga mõjuvad aspektid, mille aga tänapäeva vasakpoolsed kultuuriloolased sageli maha vaikivad. Eelmisel aastal ilmunud germaani pärandi uurija Armand Bergeri raamat “Tolkien, Europe, and Tradition: From Civilisation to the Dawn of Imagination” (“Tolkien, Euroopa ja Traditsioon: tsivilisatsioonist kujutlusvõime koidikuni”) püüab seda lünka täita, kirjutab Gregory Hood veebilehel American Renaissance.
Rahvas ilma juurteta on rahvas ilma tulevikuta, võib-olla polegi rahvas. “Valgete kustutamise” suundumus ajaloolistes filmides, kunstis ja isegi dokumentaalfilmides viitab sellele, et meie valitsejad teavad seda ja kirjutavad valgeid inimesi meelega meie enda ajaloost välja. See hõlmab isegi müüte ja legende. Samal ajal, kui mittevalgete rahvaste lood tunnistatakse nende rahvaste ainuomandiks, moonutatakse Euroopa lugusid teadlikult või muudetakse need universaalseteks lugudeks, millel on võrdne tähendus kõigile. “Kultuuriline omastamine” on ühesuunaline tänav.
J. R. R. Tolkien ja tema looming on oluline lahinguväli, kuna “Sõrmuste isand” ja ta teised teosed võidavad iga põlvkonnaga uusi lugejaid. Kahtlemata ohustavad sissekujunenud narratiive lood, mis julgustavad inimesi oma rahva ja kultuuriga identifitseeruma ning selle eest võitlema, nii et leida neist midagi enamat kui meelelahutust on ohtlik. Kui Georgia Meloni sai Itaalia peaministriks, hoiatas New York Times, et “Sõrmuste isand” olevat tema ja teiste aktivistide silmis “mitte ainult romaanisari, vaid pühakiri”.
“Sõrmuste isanda” filmitriloogia on paljude rahvuslaste lemmik ja inspiratsiooniallikas. Oleme õnnelikud, et see valmis enne “rassivahetuse” käigus valitud näitlejate ja pealtnäha oma allikmaterjale vihkavate filmitegijate ajastut. Vasakpoolne organisatsioon Southern Poverty Law Center kaebas, et filmi kangelased on “mehelikud mehed, kes on valgest valgemad” ja neil on “taevalik aura kõigest, mis on eurotsentriline ja hea.” Kadunud Sam Francis märkis:
“[SPLC] arvab, et “Sõrmuste isand” on halb, kuna see peegeldab valgete rassilisi ja patriarhaalseid stereotüüpe, ja ausalt öeldes tõenäoliselt peegeldabki.”
Seda seetõttu, et need “stereotüübid” on lahutamatu osa Tolkieni jutustatud tsivilisatsioonide heitluse loost. See on lugu, mida tänapäeva multikulturalistid ei sooviks kunagi trükis näha, kuna see juhtub olema ühtlasi meie tõelise tsivilisatsiooni lugu.
See on meie tõelise tsivilisatsiooni lugu, kuna kuningad, sõdalased ja kangelased, kes meid juhtisid, on alati olnud mehised mehed, kes olid tõesti valgest valgemad, ja see võis olla üks põhjusi, miks nad üldse võitsid oma tsivilisatsiooni vaenlasi nii keskajal kui tänapäeval.
Francis järeldas, et see, mille vastu SPLC seisis, oli igasugune “valgete inimeste positiivne kujutamine”. Tol ajal (2004) oli see ettenägelik. Täna peetakse iseenesestmõistetavaks, et filmides ja telesaadetes mõnitatakse valgeid. Kes kunagi oli valge kangelane, muutub mittevalgeks naiseks. See on nii tavaline, et on saanud klišeeks.
Hiljutine Amazoni sari “Võimusõrmused” oli tüüpiline. Amazon kulutas üle miljardi dollari, et teha kõigi aegade kõige kallim telesari, ja see järgis kõiki “kaasaegse” televisiooni klassikalisi malle.
Loomulikult tähendas see kohmakat katset kõike “mitmekesistada”, tuues tähtsatesse rollidesse mittevalged. Tegelased muudeti ka vastavaks “kaasaegsetele” ideedele “tugevusest”. Tolkieni teoses on Galadriel eeterlik haldjas, kelle ilu on nii suur, et see on ähvardav ja ohtlik. Kui ta mängib mõttega võtta Üks Sõrmus, lubab ta, et “kõik saavad mind lootusetult armastama”. “Võimusõrmustes” on ta ülbe, hüsteeriline girlboss, kes kasutab jõhkrat vägivalda vastaste kõrvaldamiseks, tehes samal ajal rumalaid otsuseid, mis viivad katastroofini. Ainus tugev ja karismaatiline valge mees osutub halvaks tegelaseks.
Kriitikud ja fännid tegid sarja täiesti maatasa. Hoolimata sarja tohutust maksumusest ja meedia katsetest selle vastu huvi tekitada, sai see vaid pettumustvalmistavad hinnanguid ja evis vähe mõju.
Üks sarja kõige huvitavamaid aspekte jäi tähelepanuta. Telesari jutustab inimeste suurima tsivilisatsiooni Númenori langusest. Traditsioonilise arhitektuuriga kaunis linn (valgest marmorist, mis ajakirjanikke ja akadeemikuid hulluks ajab) kaotas sarjas oma müstika, et selle asemel sobitada sinna poliitilisi sõnumeid. Linn on täis ksenofoobe, kes muretsevad nende töökohti ohustavate “haldjaarmastajate” pärast. Ent Númenor on Tolkieni jaoks oluline sümbol, mis jutustab rahvast, kes petetakse loobuma tõelisest usust ajaliku võimu kummardamiseks. Oma kirjavahetuses seostas Tolkien seda lugu kokkuvarisenud ja merre vajunud tsivilisatsioonist Atlantisega. Ta tunnistas, et teda kummitab see “legend või müüt või hägune mälestus mõnest iidsest ajaloosündusest”.
Küsimus, kas Tolkien kirjutas oma teosed “eurooplaste jaoks”, on ägedalt arutlusel. Ta keeldus koostööst natsionaalsotsialistliku Saksamaa kirjastusega, kes nõudis temalt tõendit aaria päritolust. Kirjas oma pojale nimetas Tolkien Adolf Hitlerit “ignorandiks”, kes “moonutab, väärkasutab ja sunnib teisi needma ülla põhjamaise vaimu ülimat panust Euroopasse, mida ma olen alati armastanud ja püüdnud seda esitleda selle tõelises valguses”. Ometi on Tolkieni seostamine kaasaegse valgetevastase vasakpoolsusega sama väär kui väide, et Winston Churchilli või Charles de Gaulle’i Hitleri-vastasus tegevat neist antirassistid. Kindlasti ei oleks Tolkien nõustunud ideega, et ainult teatud rahvad võivad lugeda või tõlgendada teatud lugusid, ning oleks samuti põlanud ideed, et valged — ja ainult valged — ei tohi uhkust tunda oma kultuuri üle.
Tolkien armastas sügavalt Euroopa, eriti anglosaksi, kirjandust ja mütoloogiat, ja oli Oxfordi ülikoolis anglosaksi keele ja kirjanduse professor. Kuigi samanimeline ametikoht eksisteerib siiani, on Rahvusvaheline Anglosaksi Uurijate Selts muutnud oma nime, et vältida rassismisüüdistusi, ja Cambridge’i ülikool on väitnud, et isegi anglosakside mõistet ei tohiks kasutada. Mitte keegi, kes Tolkieni kombel tunnistab erilist armastust selle “ülla põhjamaise vaimu” vastu, ei saaks kaasaegses akadeemias päris kindlasti eksisteerida. Siiski on tema teosed meie põlvele edasi antud ja neid saab ainult alavääristada, mitte kustutada. Tolkieni töö on üks vähestest lähimineviku kultuuriteostest, mis pärineb täielikult Euroopa mütoloogilisest pärandist ja säilitab oma ilu isegi praegu, hoolimata katsetest seda õõnestada või isegi moonutada. Eriti noorte lugejate jaoks peaks olema oluline mõista, miks see töö nii suurt mõju avaldab. Armand Bergeri raamat “Tolkien, Euroopa ja Traditsioon” on selleks ülesandeks valmis.
Kõik teavad, et keeled olid Tolkieni kinnisidee (ta kirjutas oma Keskmaa rassidele luuletusi ja laule, kasutades väljamõeldud keeli), kuid härra Berger viib meid veelgi kaugemale. Tolkien oli eriti huvitatud gooti keelest, nii et ta isegi leiutas lünkade täitmiseks uusi sõnu ja kirjutas “uusgooti” luulet. Tolkien lõi umbes 40 keelt, mis “ammutavad inspiratsiooni meie muistsetest Euroopa keeltest”.
Tema lood olid pärit sarnastest rikkalikest allikatest. Berger väidab, et need pärinevad kolmest Põhja-Euroopa traditsioonist – keldi, soomeugri ja germaani-skandinaavia omast, millel viimasel oli suurim mõju. Mõnes mõttes taaslõi ta fantaasiakirjanduse, naastes algallika juurde. Inglise kirjanduses säilisid haldjad tillukeste võluolenditena, kuid Tolkien andis neile tagasi nende väärikuse. “Haldjaid võidi Skandinaavia traditsioonis seostada esivanemate austamisega,” ütleb Berger, “samuti viljakuse- ja surmakultusega.” Keskmaal on nad pärjatud maagia, ilu, surematuse ja kunstiandega. Tolkien ise ütles, et “Völsungite saaga”, vahest tuntuim skandinaavia kangelaslugude tsükkel, on “Homerosest paljuski viletsam”, kuid selles on “teatud tõepärasus, mis selle ületab” ja see mõistab armastust sügavamalt. Saagast pärinev lugu lohemaost, kes valvab äraneetud aaret, on tuttav kõigile, kes on lugenud “Kääbikut”.
Berger toob välja, mida ta peab Tolkieni eesmärgiks: “Olla täielikult sulandunud oma kultuuri, niivõrd, et sisemuses tõuseb taltsutamatu metsik kirg.” Ta lisab, et Tolkieni töö oli “võimas tõuge püüdega anda uus hingamine killustunud, kui mitte juba kadunud traditsioonile. Nõnda oli Tolkieni ambitsioonikas plaan luua “mütoloogia Inglismaale”.” See pole kindlasti miski, mida enamik õpetlasi nüüd tema missiooniks tunnistaks. 1951. aastal ütles Tolkien, et talle “valmistab muret armsa kodumaa vaesus”, kuna selle lood on liiga tihedalt seotud “muude maade legendidega”.
On tuntud tõsiasi, et Tolkien kasutas oma loomingus talle südamelähedasi müüte, sealhulgas kuningas Arthuri lugusid ja põhjamaiseid saagasid, aga samuti soomeugrilaste Kullervo lugu. Nende müütide elemendid on “Sõrmuste isandas” ja teistes raamatutes nii laialdased, et kujunevad loo struktuuri osaks – andes uue väljenduse muistsetele ideedele ja motiividele. “Selliselt toimides heitis Tolkien äärmiselt ereda valguse meie loova kujutlusvõime nõlvadele ja lõppkokkuvõttes meie kultuuri sügavaimatele struktuuridele,” kirjutab Berger. “Müüt jääb kildudena alles, suutes aeg-ajalt seguneda kristlike tunnetega, mis annavad talle uut elujõudu, põimides temasse ühtlasi veel dramaatilisema, tundmatu jõu.” Tolkien esitab seega “moodsale inimesele tohutut mosaiiki muinasaegadest läbi ümberkujundatud traditsioonide.”
Need “ümberkujundatud traditsioonid” pole alavääristatud traditsioonid. “Anglosaksi eepilise traditsiooni olemus” seisneb Bergeri järgi “lojaalsuses vaprale inimesele, kellega sama saatust jagatakse”. Kangelaslik surma auga vastuvõtmine on Põhja-Euroopa sõdalasele tüüpiline, ja Berger näeb seda ka vapra kuninga Théodeni loos. Aragorni (Tolkieni ideaalkuningat) võrdleb Berger Taani printsi Amlethiga, kes oli Hamleti inspiratsiooniks. Aragorn esindab selle tegelaskuju kangelaslikumat poolt ja võidab lõpuks pärast pagendust oma trooni tagasi. Kääbikud, lihtne maarahvas, kes ootamatult tõuseb kangelaslikkuseni, sümboliseerivad härra Bergeri jaoks mitte vähemat kui uut võimsate tegude vormi, mis põhineb traditsioonilistel elementidel, kus rahvas, “kel pole osa ajaloost,” leiab enesele väärtusliku koha. Ta võrdleb neid tundmatute Briti sõduritega, kes osalesid Esimeses maailmasõjas, kus ka Tolkien võitles.
“Sõrmuste isand” võitis 1960. aastatel palju järgijaid süsteemivastaste “roheliste” hipide seas. “Kõigis oma maailmades olen ma puude poolel kõigi nende vaenlaste vastu,” kirjutas Tolkien 1972. aastal. “See suurepärane viis toimida puude maailmas pärineb puhtakujulisimast lääne traditsioonist,” kirjutab Berger. “Mets on olnud eriline koht kohtumiseks ohtudega, olgu siis kurjategijate, muinasolendite või taimede ja seentega. Keskaegses kirjanduses nõustutakse, et metsamaailm on kui mitte neutraalne, siis inimese suhtes üsna vaenulik.” Metsades tundis Põhja-Euroopa inimene iseend kõige paremini. Tolkien fantaseeris isegi Ragnarökist, mis põletaks maha “kõik slummid ja naftatööstused ning viletsad garaažid.”
Bergeri viimane peatükk, mis määratleb Tolkieni teose kui “Euroopa tsivilisatsiooni kaitsekõne”, puudutab kõige rohkem valgete eestkõnelejaid. Et selles üldse nähakse vaidluskohta, on märk meie ajastu rikutusest. On täiesti õige, et rahvas peaks nägema iseend teostes, mis ammutavad ainest tema sügavaimatest kultuurilistest ja ajaloolistest juurtest. “Traditsioon on valikuküsimus: kas kanda teda edasi, tagades tema jätkuvuse ja hoides pärandit elus, või lasta tal kaduda nihilismi ees,” kirjutab Berger. “Kui enam pole traditsiooni, hülgame selle, kes me oleme, ja vabastame tee kõigile liialdustele, mida maailm genereerib.” Ta kinnitab: “Vaenlane ei saavuta võitu seni, kuni traditsioon püsib, seni, kuni maailmas on inimesi, kes on suutelised kandma pärandi täit raskust.” Tolkieni teos pakub valikut: kas Númenori langus hedonismi ja hävingusse, või alternatiiviks Gondor, mille päästab kuninga tagasitulek ja Viini lahingut meenutav ratsaväerünnak.
Berger näeb Tolkieni elutöös lausa “meie identiteedi uut tüviteksti”, tänu millele me vahest suudame “püha tuld säilitada”. Ilmselt pole täpselt nii, kuid võib-olla on see siiski tõele lähedal. See on kõige ligipääsetavam töö, et juhatada noori inimesi elukestvale teekonnale tundmaks end osana võimsast rahvast. Kuid sellest veel ei piisa. See peaks ka innustama sügavamat mõistmist, kust ollakse pärit, ja kuidas kõige iidsemad lood inspireerisid J. R. R. Tolkieni. “Eurooplane peab tundma oma kaasaegset mütoloogiat ja selle kangelasi,” kirjutab Berger. Tähtis ei ole mitte ainult neid tundma õppida, vaid kasvada ise selleks põlvkonnaks, kellest saab tuleviku müütide allikas.
