Postimehe kolumnist ja tunnustatud ajakirjanik Kaire Uusen avaldas märtsi alguses arvamusloo “Eestis on eestlase jaoks rõõmu väheks jäänud“, milles ta heidab pilgu Eesti identiteedi ja kultuuri hetkeolukorrale ning tõstatab olulisi küsimusi rahvusliku eneseteadvuse ja ühtekuuluvustunde kohta. Uusen juhib tähelepanu, et teatud teemasid, nagu Eesti minevik ja laulev revolutsioon, on pikka aega ühiskonnas välditud. Ta väljendab muret, kas Eesti suudab säilitada oma ainulaadse identiteedi ning pakub mõtteid selle kohta, kuidas tugevdada sidet riigi ja põlisrahvuse vahel.
Eesti identiteedi ja kultuuri rõhutamine on viimasel ajal jäänud tagaplaanile, nendib Postimehe kolumnist Kaire Uusen oma hiljutises arvamusloos. “Mitmed õpetajad on saladuskatte all öelnud, et lapsed ei huvitu eriti Eesti minevikust, eesti keele käekäigust ega samastu mingil moel Tammsaare või Lutsu-lugudega, mille najal oleme kogu viimase sajandi oma vaimu püsti hoidnud,” toob ajakirjanik välja. Samal ajal on Skandinaavias täheldatud vastupidist trendi, kus kohalikud noored on rohkem huvitatud oma riigi ajaloost ja kultuurist.
Uusen mainib, et eesti keele ja kultuuri väärtustamine leiab pigem aset pidupäevakõnedes, kuid tegelikus elus ei pruugi me nendele olulist tähelepanu pöörata. Ta märgib, et Eestis saab suuresti hakkama ka ilma riigikeeleta, mis on maailmas harukordne nähtus. “Praegune aeg ei soosi ka rahvuse rõhutamist, isegi ülikoolides soovitatakse Eesti-teemalisi uurimistöid teha pigem kas integratsioonist või mingist teisest-kolmandast, nt Eesti elaniku kui tarbija või patsiendi vaatest,” leiab ajakirjanik.
“Hiljuti eestlaste ja rannarootslaste sidemetest rääkida soovinud tudengi plaani tegi õppejõud pihuks ja põrmuks – mis mõttega, keda see teema huvitab?” toob Uusen näiteks. “Samamoodi ei lubatud ühel esinejal mainida moodsal sündmusel kaheksakümnendate lõpu laulvat revolutsiooni, lihtsalt ei olevat sobiv.”
Kui juttu tuleb eestlusest ja sellest, mis tänapäeva eestlane endast kujutab, jääb palju küsimusi vastuseta. “Seepärast tekib kahtlusi, et kui sõda peaks siia jõudma, siis kes tahab võidelda ja mille eest?” küsib kolumnist. “Ja veel olulisem on küsimus – kes see eestlane ja mis see eestlus tänapäeval üldse on, kui sellest eriti ei räägitagi või kui ametlikult on eestlane igaüks, kes ennast selleks nimetab. Mis siis, et ta ei oska keelt ega tunne Eesti ajalugu, kultuurist rääkimata.”
Uusen väljendab oma muret selle üle, kas Eestis leidubki midagi head ja eestilikku, mis oleks täiesti vaba poliitikast ja kõnetaks kõiki eestlasi sõltumata nende taustast. “Olen käinud Eestis üritustel ja näitustel, kus domineerib kas inglise või vene keel – ja tajunud, et olen seal võõras,” räägib ta. “Jah, Eesti on küll vaba, mille üle tunnen südamest rõõmu, aga argipäevas ei ole tunda Eestit või eestlaseks olemise rõõmu.”
Kolumnist jõuab järeldusele, et Eestil oleks vaja saadet või sündmust, mis avab ukse meie rahva ajaloo ja kultuuri rikkalikku maailma ning aitaks luua tugevama sideme noorte ja Eesti vahel. See võiks innustada inimesi rohkem hindama oma kodumaad ja eestlust ning tugevdada soovi rääkida eesti keelt. “Kes teab, võib-olla kahaneks nendegi arv, kes tahaks esimesel võimalusel välismaale kolida,” lausub Kaire Uusen.
