Hundijahi teemal on Eestis viimasel ajal puhkenud elav arutelu. Keeleteadlane ja võro kultuuri aktivist Sulev Iva tõstatab mitmeid küsimusi, mis viitavad sellele, et probleemi juured peituvad hoopis inimeste tegevuses, mitte hundipopulatsiooni kasvu või metsloomade arvukuse languses iseenesest. Iva kriitika põhineb tähelepanekutel, mis seovad hundikonflikti metsanduspoliitika ja ulukite populatsioonide haldamise meetoditega.

Esimene oluline aspekt, mida Iva rõhutab, on metskitsede ja põtrade arvukuse drastiline vähenemine. Need loomad, kes on huntide peamine saak, on juba pikka aega olnud intensiivse küttimise sihtmärgiks. Põhjuseks on osaliselt metsandussektori soov kaitsta istandusi ulukite põhjustatud kahjustuste eest. Lageraied ja „metsade uuendamine“ jätavad ulukid ilma elupaikadest ja toiduallikatest, mis sunnib neid liikuma tihedamini inimasustuste lähedale.

Teiseks toob Iva esile, et ulatuslikud hundijahid, mis ei keskendu konkreetsetele probleeme tekitavatele isenditele, vaid hõlmavad terveid karju, tekitavad segadust ja lõhuvad hundiperede stabiilsust. See kaootiline seisund sunnib hunte otsima toitu piirkondadest, mis on inimestele lähemal, süvendades konflikte.

Iva pakub ka lahendusi. Esiteks tuleks vähendada ulukite küttimist ja kaitsta looduslikke elupaiku, et tagada hundikarjadele piisav toiduallikas. Lisaks peaks inimeste karjakaitse paranema, kasutades näiteks tõhusamaid elektriaedu ja valvekoeri. Need meetodid võimaldaksid huntidel jätkata oma looduslikku rolli ökosüsteemis, ilma et see põhjustaks liigset kahju inimasustustele.

Lõpetuseks kritiseerib Iva meediakajastust, mis tema hinnangul soodustab jahimeeste ja metsandussektori huvisid, õhutades hirmu ja nõudes suurkiskjate populatsiooni edasist vähendamist. Tema sõnul on vajalik, et avalik arutelu hõlmaks laiemat pilti, mis ulatub kaugemale pelgalt küttimisest, ja keskenduks elurikkuse ja looduslike ökosüsteemide tasakaalu säilitamisele.