Laupäeva ööl lahkus meie hulgast armastatud kirjanik ja tõlkija Helvi Jürisson. Koiduaja toimetus valis välja neli Jürissoni luuletust, mis iseloomustavad tema pikka loometeed ja milles kõneleb sügavalt eestlaslik maailmavaade.
Sündinud 5. oktoobril 1928. aastal Tallinnas, suri Helvi Jürisson peaaegu 95-aastaseks saades samas linnas. Jürisson, kes esmalt lõpetas 1953. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja töötas arstina, leidis hiljem oma kutsumuse kirjanikuna. Tema esimesed luuletused jõudsid avalikkuse ette 1956. aastal Loomingu veergudel. Ta debüteeris luulekoguga “Mägedes sünnivad pilved” 1961. aastal. Lisaks oma loomingu jagamisele tegutses Helvi Jürisson ka tõlkijana, tuues eesti lugejateni tekste bulgaaria, prantsuse, vene ja valgevene keelest.
Helvi Jürissoni luulele olid iseloomulikud ausus, lihtsus ja kirjutamisviis, mis jäi eemal poosist ja kammitsatest. Ta oli tuntud oma siiruse poolest, mida tänapäeva eesti luules vahel kardetakse ja varjatakse küünilisuse ja iroonia taha.
Oma pika karjääri jooksul pälvis Helvi Jürisson mitmeid tunnustusi, sealhulgas Keila kultuuripreemia, Valgetähe teenetemärgi ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna. 2019. aastal tunnustas Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon Helvi Jürissoni aastate daami tiitliga.
Helvi Jürisson, kes oli kahe lapse ema, kuue lapse vanaema ja kolme lapse vanavanaema, saab viimse puhkepaiga Karjaküla kalmistul Keila kõrval. Poeg Peeter Volkonski sõnul ei ole tema ärasaatmise täpne aeg veel teada, kuid selle toimumiskoht on tõenäoliselt kirjanike maja Tallinnas.
LINNAMÄGI
Pingid, muru, lõkkease,
siinpool lepad, sealpool kased.
Siinpool ööbikutejäärak –
eluohtlik teatud määral.
Sealpool nõlval huvirajad,
järve kaldal suvitajad.
Siinpool-sealpool, siinpool-sealpool,
all on linn ja mägi pealpool.
All on võrud, nõelad, preesid.
Peal on targad pead ja teesid.
All on ammusurnud murre.
Peal ta juurde kitsas purre.
All on vereroostes oda.
Peal on õige mehe koda.
All on väikse rahva vahvus.
Peal on väike vahva rahvus.
Siinpool-sealpool, siinpool-sealpool,
all on linn ja mägi pealpool.
Luulekogust “Rohelised Leed”, 1971
Kui sa vahel väga vähe
oled sina ise,
kui sa lased oma pähe
taeva sinamise,
oma eilse ära peidad
põõsase ja puusse,
ennast kinnisilmi heidad
hullu jaanikuusse…
kuis siis voogab ümberringi
hele õitevalgus,
kutsub õnneusku hingi
algamata algus,
süttib pidusaali suurde
aina uusi leeke
ning sealt suure õnne juurde
viib üksainus teeke.
Redutab see ätsepuhmas,
hälbib härjapeades,
kuid ei eksi sina temalt
tänast tõde teades.
Tõde, mis kui iil su pihus,
nagu öine sadu,
tõde, mida oled ihus
kandnud aastasadu…
Kuis siis kaarduvad su kohal
kõlakojaks kased,
kui sel tõel sa kas või korra
juhtida end lased.
Luulekogust “Inimhäälele”, 1977
Las jäädagi kõik, kuis on:
head kübe ja raasuke paha.
Ma maailma kuulen ja näen,
ja tõesti ma muud ei taha.
Maailma ma kuulen ja näen
ja küllalt on mulle ta küllast
ja sellest, et taeva all tean
mõnd vaimu kui lindu üllast
ja sellest, et maa peal ma tean
neid lõputult muutuvaid metsi
ja tänan neid selle eest,
et minu nad endasse petsid.
Ma tean, mind nad petavad veel, –
las petta, kuid mina ei pettu.
Just neisse ma veel ja veel
kaon prohvetite eest rettu.
Ja jääbki kõik nii, kuidas on:
head kübe ja raasuke paha.
Pool tõelust on kusagil ees
ja teine pool jäänud on maha.
Luulekogust “Ilmapuu varjus”, 1983
Eestlased
on varsakabjainimesed,
eestlased on ülaseinimesed.
Nemad on märkide märkajad,
ikka ja jälle tärkajad.
Nemad on varsakappajad,
uut loovad ja vanas lappajad,
sinisilmsed, kuid hetke
passijad,
tõenõudjad ja vahel vassijad.
Nemad on just nagu
paiselehed –
kikkis naised ja laiad mehed.
Hädas kokku tulevad rüsinal
Eestimaal igipüsival.
Luulekogust “Selle ilma kõlakojas”, 2023
