Selli külas Jõgevamaa ja Lääne-Virumaa piiril on avastatud viikingiaegne asulakoht, millelt arheoloogid leidsid üle saja eseme, mis kinnitasid selle ajaloolist tähtsust. Uurimist alustasid harrastusarheoloogid Piret Laidre ja Inga Kiudorf, kes leidsid neli aastat tagasi metallidetektori abil viikingiaegse araabia mündi ehk dirhemi. See vihjas võimalikule asulakohale, kuid kinnitus tuli alles hiljutisel väljakaevamisel.

Kultuuriministeeriumi rahastatud teadusprojekti raames käisid leiupaika uurimas arheoloogid Tuuli Kurisoo, Ulla Kadakas, Valter Lang ja Maria Smirnova koos meeskonnaga ning ka hobiarheoloogid, kes leiu esmakordselt avastasid. Kõigi leitud esemete põhjal selgus, et Selli külas võis asula tekkida juba 5. sajandil ning viikingiajal, 9.–10. sajandil oli see täies hoos.

Leitud esemed, sealhulgas põletatud kivid, ehted ja potikillud, andsid üheselt mõista, et tegu on viikingiaegse asulakohaga. Kuigi otsiti ka kalmekohta, ei õnnestunud seda leida. Arheoloog Ulla Kadakas selgitas Tartu Postimehele, et muinasajal olid matmiskombed väga erinevad ning kõikide ühiskonnaliikmete matmine maapõue algas alles kristluse levimisega, mis juhtus mitu sajandit hiljem.

Selli külas avastatud asulakoht on vaid üks paljudest paikadest Eestis, kus hobiarheoloogid on leidnud vihjeid muistsetele asulatele või matmispaikadele. Uurimisprojekti raames kavatsetakse järgnevatel aastatel üle vaadata ligi kümme sellist leiukohta.

Tallinna Ülikooli teaduri Tuuli Kurisoo sõnul on hobiotsijate leidude tähtsus suurenenud, sest need laiendavad oluliselt meie teadmisi muinasaja inimeste maastikukasutusest. Siiski nentis ta, et kõikjale jõudmine võtab aega ning mitte kõigil paikadel ei ole võimalik kiiresti uurimist läbi viia.

Metallidetektori kasutamiseks tuleb taotleda luba ning leidudest teavitada muinsuskaitseametit. Samas juhivad arheoloogid tähelepanu, et mõned leiud võivad sattuda omakasupüüdlike otsijate kätte, kes püüavad neid mustal turul müüa. Seega on oluline, et muistised oleksid teada ning kaitstud.

Mõnikord võivad ka maaomanikud suhtuda arheoloogilistesse leidudesse umbusuga, kartes, et need piiravad nende maakasutust. Ulla Kadakas rõhutas siiski, et muististe olemasolu ei peaks segama igapäevast tegevust, vaid hoopis rikastama meie teadmisi minevikust ning aitama säilitada ajaloolist pärandit.