Majandusliku globaliseerumise ja avatud piiride üle peetav vaidlus on viimastel aastatel teravnenud, eriti Lääne ühiskondades, kus töökohtade kadumine, palgasurve ja sotsiaalne kihistumine on muutunud püsivaks probleemiks. Avaliku diskussiooni taustal pakub autor D. H. Corax veebiportaalis Counter-Currents avaldatud essees välja julge väite: protektsionism ja rangelt piiratud sisseränne ei tõsta mitte ainult rahvusriikide endi elatustaset, vaid parandavad pikemas perspektiivis ka kogu maailma majanduslikku heaolu.

Coraxi keskne lähtekoht on küsimus sellest, mis tegelikult määrab rahva elatustaseme kasvu. Tema hinnangul ei ole otsustavaks loodusvarade rohkus, vaid kapitali – nii füüsilise kui ka intellektuaalse – kogunemine elaniku kohta. „Mida rohkem on masinaid, tööriistu ja teadmisi inimese kohta, seda kõrgem on elatustase,“ kirjutab autor, lisades, et vastupidine protsess – rahvastiku kiire kasv ilma kapitali vastava suurenemiseta – viib paratamatult vaesumiseni.

Autor seob kapitali akumulatsiooni otseselt rahvastiku struktuuriga. Tema väitel eeldab püsiv majanduskasv piisavat hulka tehnilis-teaduslikke oskusi omavaid inimesi ning kultuuri, mis soosib säästmist ja pikaajalist planeerimist. „Ilma kõrge kvalifikatsiooniga tööjõuta ei ole võimalik säilitada ega suurendada kapitali elaniku kohta,“ märgib Corax, rõhutades, et see kehtib nii üksikute riikide kui ka kogu maailmamajanduse tasandil.

Edasi analüüsib autor globaliseerumise mõju tööstusriikide töö- ja keskklassile. Tema hinnangul on tootmise üleviimine madalama sissetulekuga riikidesse toonud lühiajalist kasu ettevõtete kasumitele, kuid pikemas plaanis survestanud palgataset ja vähendanud nõudlust koduturgudel. Corax nimetab seda protsessi „globaliseeritud Say seaduseks“, mille tulemusel ühtlustuvad tööjõu hinnad allapoole, kahjustades eeskätt kõrgema elatustasemega riikide vähemkvalifitseeritud töötajaid.

Kahe erineva majandusstruktuuriga riigi „sulandumine“ vabakaubanduse ja tööjõu vaba liikumise kaudu toob kaasa palgatasemete järsu languse seal, kus need olid varem kõrgemad. „Ainsaks püsivaks võitjaks on sellises süsteemis globaalset kapitali kontrolliv eliit,“ väidab Corax.

Coraxi käsitluses ei piirdu probleem ainult majandusega, vaid laieneb demograafiale ja haridusele. Ta osutab nähtusele, kus globaliseerumise tingimustes ei suuda paljud potentsiaalselt kõrgema kvalifikatsiooniga inimesed enam luua majanduslikult kindlat perekonda, mis omakorda vähendab järgmise põlvkonna haridus- ja oskustepotentsiaali. „Kui kesk- ja töölisklass surutakse pidevasse palgakonkurentsi, kaob alus tulevaseks innovatsiooniks,“ kirjutab autor.

Lahendusena pakub Corax välja „tõelise majandusliku rahvusluse“, mis erineks tema sõnul nii vabakaubanduslikust globalismist kui ka erahuvidest juhitud röövkapitalismist. Selle tuumaks oleksid võrdsustavad tollid, mis arvestaksid tööjõu ja keskkonnanõuete erinevusi, ning sisserände range piiramine. Autori sõnul võimaldaks see tarbijatel teha valikuid ilma, et need kaudselt kahjustaksid kodumaist tööjõudu.

Corax rõhutab, et majanduslik rahvuslus ei tähenda isolatsiooni. Vastupidi, tema hinnangul loob tugev kodumaine kapitalibaas eeldused tehnoloogiliseks arenguks ja automatiseerimiseks, mille tulemused jõuavad lõpuks ka vaesematesse riikidesse. „Kapitali ülejääk hakkab paratamatult otsima uusi kasutusvõimalusi,“ märgib ta, kirjeldades, kuidas tootlikkus ja tehnoloogia levivad aja jooksul üleilmseks hüvanguks.

Kokkuvõttes jõuab autor paradoksaalse järelduseni: need, kes seisavad rahvusriikide majandusliku enesekaitse eest, tegutsevad tema hinnangul mitte ainult oma rahvaste, vaid ka globaalse heaolu huvides. „Me kaitseme oma rahvaid, kuid selle kõrval suureneb ka kogu maailma rikkus,“ kirjutab Corax, väites, et globalistlikud mudelid, mis lubavad universaalset kasu, viivad tegelikkuses laiemale vaesumisele.