Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessori ja Tallinna Ülikooli vanemteaduri Aet Annisti sõnul on Eesti keskkonnaaktivism mänginud ajalooliselt olulist rolli, kuid selle tähendus ja mõju on aastatega muutunud. ERR Novaatori portaalile antud intervjuus rääkis Annist, kuidas varane Eesti keskkonnaaktivism mõjus kahe teraga mõõgana, pakkudes kaitset looduse hävitamise eest ja olles poliitiliste dissidentide väljendusvahendiks.

Aet Annist rõhutas, et laulva revolutsiooni aegne keskkonnaaktivism oli tihedalt seotud rahvuslike eesmärkidega. Aktivistid, kes muretsesid looduse ja rahvuse säilimise pärast, leidsid keskkonnakaitses ühise platvormi, et väljendada vastuseisu Nõukogude võimule. “Laulva revolutsiooni aegne keskkonnaaktivism oli samaaegselt nii looduse ja rahva pärast muretsevaid inimesi siduv kui ka keskkonnale keskendumist rahvuslike eesmärkidega põhjendav,” sõnas Annist.

Vaatamata aktivismi ja protestivaimu pikale ajaloole muutus olukord pärast Eesti taasiseseisvumist. Annisti hinnangul kadus suur ühendav jõud, mis varem inimesi ühendas. Kohalikud keskkonnaprotestid kaotasid oma üldrahvaliku mure mõõtme ja muutusid lokaalseks.

“Edukad protestid on üldiselt sellised, mis suudavad üht konkreetset probleemi laiendada üldisemale moraalsele tasandile. Fosforiidimaardlad polnud lihtsalt mingi paiga ülessonkimine, vaid okupatsioonivõimu olemuse tunnismärk. Kui vabadus käes, kadus ka selle sideme loomise võimalus,” selgitas teadlane.

Annist rõhutas, et aktivismi arengut mõjutasid oluliselt ka muutused inimsuhetes ja rahva koos- ja läbikäimise vormides. Kuigi kodanikuühiskond arenes järgmiste aastakümnete jooksul, kannatas see madala staatuse ja muude prioriteetide käes. Eriti teravalt mõjutasid seda 1990. ja 2000. aastad, mil keskenduti peamiselt ettevõtlus- ja rahanduslikule edule.

Sellele lisandus kiire individualiseerimine. Töökollektiivide kadumine jättis maha kaose, kus edu või ebaõnnestumine muutusid järjest isiklikumaks. Sellises kontekstis oli raske tunnistada vaesuse või allakäigu struktuurseid põhjuseid, mistõttu süüdistati sageli hättasattunuid endid.

Meedia portreteeris hättajäänuid sageli halvas valguses ja nende suhtes kujundati tihti põlgustunne. “Taolise mentaliteediga ühiskonna kujunemine muutiski ühise koondumise väga keeruliseks. Lisaks nähti igasugust kriitikat noore, kujuneva ühiskonna suhtes justkui selle reetmisena,” lisas Annist.

Annisti sõnul on protestijate suhtes alavääristav suhtumine endiselt levinud. Ta tõi näiteks 1980. aastate hõlmikpuu protesti edu ja võrdles seda 2017. aastal Tallinna äärelinnas toimunud teearendusprojekti vastase tegevusega. Kuigi viimane pälvis palju meediatähelepanu, ei tõstatunud avalikkuses küsimus, kas selline teelaiendus on üldse vajalik. Meeleavaldajaid naeruvääristati ja nende tegevust peeti ajaraiskamiseks.

“Kes teab, kui Nõukogude aja lõpus oleks protestidesse niimoodi suhtutud, võiksime kergesti olla nüüd hoopis näiteks Valgevene-sarnane ühiskond,” mõtiskles Annist.

Aet Annist rõhutas, et Eesti kodanikuaktivism vajab laiemat mõistmist ja tunnustust. Rahva võime näha protestide taga suuremat pilti on endiselt tagasihoidlik ning protestijaid kujutatakse sageli eluvõõrastena. See takistab tõelist kodanikuaktiivsust, mis on oluline nii looduse kui ka rahvuse vaatepunktist.