Briti-Iisraeli päritolu džässmuusik, raamatuautor ja endine Iisraeli kaitsejõudude liige Gilad Atzmon andis harvaesineva intervjuu kanalile „Deep Dive Perspective“, mida juhib Mohsin Abbas. Atzmon, kes sündis 1963. aastal Iisraelis, teenis Iisraeli vägedes ning lahkus riigist 30-aastaselt, ei identifitseeri end enam ei iisraellase ega juudina. Ta on tuntud terava kriitikuna Iisraeli poliitika ja juudi identiteedipoliitika suhtes, rõhutades, et praegune Iisraeli tegevus Lähis-Idas – sealhulgas sõda Iraani vastu – ei tulene enam klassikalisest sionismist, vaid millestki vanemast, sügavamast ja ohtlikumast: äärmuslikust judaismist ning sellega kaasnevast ülimuslikkuse tunnetusest.

Atzmon selgitab intervjuus, miks ta end „eks-iisraellaseks“ ja „eks-juudiks“ nimetab: „Ma sündisin Iisraelis palju aastaid enne, kui mõistsin, et Iisrael on Palestiina. 25–26-aastaselt sain sellest aru ja ei suutnud seal enam elada. 30-aastaselt lahkusin ega tulnud tagasi. Kui ma peaksin tagasi tulema, tulen ma Palestiinasse ja mitte sissetungijana.“

Ta rõhutab, et ei soovi identifitseerida end bioloogilise või rassilise identiteediga, eriti kuna ta pole kunagi olnud usklik. „Ma mõistsin, et kui mind defineeritakse juudina, on see rassiline identiteet,“ selgitab Atzmon. „Olen eks-juut. Ma ei taha selle identiteediga midagi tegemist teha, sest see oleks vastuolus igasuguse universaalse ja moraalse arusaamaga minu olemasolust.“

Atzmoni keskne väide on, et Iisrael on läbinud fundamentaalse muutuse: algselt sekulaarne, sotsialistlik ja „juute parandada“ püüdev sionism (kibutsid, tööliste sionism) on kaotanud võitluse religioosse juudiusu vastu. See nihe kiirenes 1977. aastal Likudi võiduga ja eriti 1996. aastal, kui Benjamin Netanyahu palkas Ameerika valimisnõustaja Arthur Finkelsteini. Too avastas, et enamik juute identifitseerib end eelkõige juutidena, mitte iisraellastena, mis viis riigi tugevama sidumiseni juudi religioossete elementidega.

„Sionism algas sekulaarse liikumisena. Nad tahtsid juute parandada, teha neist inimesed nagu kõik teised – talunikud, tehased töölised. See oli kibutsite filosoofia,“ räägib Atzmon. „1977. aastal Likudi võiduga sai see ametlikult lüüa. Netanyahu mõistis, et juudid identifitseerivad end juutidena, mitte iisraellastena, ja liigutas ühiskonda tugeva vaimse sideme suunas juudi segmentidega. Mida juudilikumaks riik muutus, seda vägivaldsemaks see sai. Gaza genotsiid on selle laastava nihke ilmselge näide.“

Selle muutuse juured ulatuvad rabi Abraham Isaac Kooki (1865–1935) filosoofiasse, kes nägi sionismis võimalust religioosse „Suur-Iisraeli“ ehitamiseks. Atzmoni sõnul on Ben-Gviri, Smotrichi ja asundusliikumise radikaalsed seisukohad just Kooki pärand: „Sionism oli juudi maailmas suur eneserefleksiooni hetk. Ja see sai lüüa juudiusu poolt – mitte Satmari või Neturei Karta juudiusu, vaid rabi Kooki juudiusu poolt.“

Atzmon eristab religioosset „väljavalitust“ kui kohustust või moraalset eeskuju (nagu Satmari ja Neturei Karta juudid seda näevad) ning sekulaarset tõlgendust, mis muutub kiiresti ülimuslikkuseks. „Kui oled sekulaarne ja sündinud juudina, siis mida sa täidad selle valituks osutumise mõistega?“ küsib ta. „See nihkub kiiresti teistsuguse ülimuslikkuse suunas. Ja see avaldub maailmale karistamatuse tundena.“

Ta toob näiteid Bernie Madoffist, Jeffrey Epsteinist, Jared Kushnerist ja Netanyahust kui sellise karistamatuskultuuri ilmingutest.

Atzmon teeb olulise eristuse. 1948. aastal toimunud palestiinlaste etniline puhastus (Nakba) pandi toime sekulaarsete „uusheebrealaste“ poolt, kes tahtsid distantseeruda diasporaa-juutidest, keda nad pidasid „tapalammasteks“ (viide holokaustile). Gaza genotsiid seevastu tuleneb just juudi identiteedi omaksvõtust. „1948. aasta Nakba toimus kolm aastat pärast Auschwitzi vabastamist,“ rõhutab Atzmon. „Nad ei teinud seda araablaste vihkamisest, vaid diasporaa-juutide vihkamisest. Gaza genotsiid on täiesti vastupidine – nad on brutaalsed, sest see on nende arusaam juudi eksistentsist.“

Atzmon seob praeguse konflikti Iraaniga religioossete narratiividega. Sõja algus langes puurimi lähedale – see on Vana Testamendi Estri raamatust pärit juudi püha, mis tähistab Hamani ja 75 000 vaenlase tapmist. „Puurim on kõige rõõmsam juudi püha. See on genotsiidilugu ja seda tähistatakse rõõmuga,“ toob Atzmon esile. „Sõda Iraani vastu algas poolteist päeva enne puurimit. See on sõda Pärsia vastu – kaasaegse Iraani vastu.“

Ta hoiatab, et Iisrael on muutunud „genotsiidseks ja enesetapjalikuks üksuseks“, mida toidavad juudi mütoloogiast pärit Masada ja Simsoni narratiivid ning Goog ja Maagoog – lõplik hävingusõda, milles juudid jäävad võitjaks.

Atzmon rõhutab, et ta ei anna lihtsaid lahendusi, vaid püüab teritada küsimusi. „Ma ei ole aktivist. Filosoofid täpsustavad küsimusi,“ kinnitab ta. Atzmon näeb Iisraeli teekonda tragöödiana – sekulaarne revolutsioon, mis pidi looma „inimesed nagu kõik teised“, muutus tagasi getomentaliteediks ja religioosseks imperialismiks Lähis-Idas.

Intervjuu on vaadatav YouTube’is kanalil „Deep Dive Perspective“. See annab olulise ja väheräägitud perspektiivi Iisraeli riigi olemusele ning juudiäärmusluse varjukülgedele, mida tavameedia sageli väldib. Intervjuu pakub haruldast siseringi vaadet endise Iisraeli kaitsejõudude liikme poolt, kes julgeb rääkida juudi identiteedi, religiooni ja võimu vahelistest seostest avatult. Atzmon ei räägi vihkamise, vaid eneserefleksiooni ja universaalsete moraaliväärtuste keeles, hoiatades, et praegune Iisraeli religioosne nihe kannab endas ohtu kogu regioonile ja kaugemale.