Egiptuse arhiividest on päevavalgele tulnud üliharuldane leid, mida võib õigustatult võrrelda väikese kultuurilise maavärinaga. Kairo Prantsuse Ida-arheoloogia Instituuti kogudest avastati ligi 2000 aasta vanune papüürus, mis sisaldab seni tundmatuid värsse antiikfilosoof Empedokleselt – mehelt, keda paljud peavad üheks lääne mõtteloo kõige müstilisemaks ja samas alahinnatumaks suurkujuks.
Leitud papüürus, tähisega P. Fouad inv. 218, sisaldab umbes 30 seni avaldamata värssi Empedoklese teosest Physica. Tegemist on erakordse läbimurdega: esimest korda avaneb uurijatel võimalus lugeda selle filosoofi mõtteid otseselt, ilma hilisemate autorite filtrita. Seni on Empedoklese õpetus jõudnud meieni üksnes katkendite, tsitaatide ja vihjete kaudu, mida on säilitanud sellised mõtlejad nagu Platon, Aristoteles ja Plutarchos.
Avastuse taga seisab Liège’i ülikooli papüroloog Nathan Carlig, kelle sõnul on tegemist ainulaadse võimalusega taastada killustatud maailmavaade selle algses, terviklikumas kujus. „See on nagu leida kadunud lehekülgi maailma suurteoste algversioonidest,“ märgib ta.
Empedokles oli enamat kui loodusteadlane. Ta oli visionäär, kes ühendas kosmoloogia, eetika ja vaimse õpetuse tervikuks, mida ta ise esitas poeetilises ja prohvetlikus vormis. Tema jaoks oli meid ümbritsev maailm mitte mateeriakogum, vaid elav ja püha kord, mille juured – maa, õhk, tuli ja vesi – on seotud jumalike printsiipidega.
Eriti tähelepanuväärne on tema õpetus hingede rändest. Empedokles uskus, et hing on surematu ja liigub kehast kehasse – inimesest loomaks, taimeks ja tagasi. Ta kirjeldas iseennast kui olendit, kes on olnud „poiss ja tüdruk, põõsas ja lind ning meres hüppav kala“. See ei olnud poeetiline kujund, vaid tegelik veendumus, et kogu elu on omavahel seotud ning iga olendi hävitamine võib tähendada mõne teise hinge teekonna katkestamist.
Sellest veendumusest tulenes ka tema range eetika: lihasöömisest hoidumine, ohverduste tagasilükkamine ja püüdlus hinge puhastumise poole. Tema järgi võisid vaid vähesed – targad, arstid, poeedid – murda välja taassündide ringist ja naasta jumaliku õndsuse seisundisse.
Uus papüürus käsitleb muu hulgas Empedoklese teooriat osakeste voogudest ja tajudest, eriti nägemisest. See näitab, et tema mõtlemine sisaldas ka tähelepanuväärselt täpseid loodusteaduslikke intuitsioone. Uurijad on leidnud ootamatuid seoseid tema tekstide ja hilisemate autorite vahel, sealhulgas Theophrastose ning isegi rooma poeedi-filosoofi Lucretiuse töödes.
Mõned teadlased näevad temas koguni eelkäijat atomistidele, nagu Demokritos. Ent Empedokles läheb neist kaugemale: tema jaoks ei olnud aine ja vaim vastandid, vaid ühe ja sama kosmilise korra erinevad avaldumisvormid.
Just see terviklikkus muudab tema õpetuse tänapäeval taas aktuaalseks. Kui nüüdisaegne teaduspõhine maailmapilt kipub killustama reaalsuse eraldiseisvateks valdkondadeks, siis Empedokles nägi seda ühtse ja elavana – süsteemina, kus füüsiline ja vaimne on lahutamatult seotud.
Papüroloogide töö, mis on kestnud alates 19. sajandist, on toonud päevavalgele üha uusi fragmente antiikmaailmast. Ent Empedoklese tekstide leidmine on eriline – see ei taasta üksnes filosoofi sõnu, vaid avab ukse mõtteviisile, kus teadmine ei olnud eraldatud tarkusest.
Nagu Carlig märgib, võib seda pidada „teiseks renessansiks“ antiikkirjanduse uurimises. Kuid võib-olla on see midagi enamat: meeldetuletus, et juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi oli olemas maailmapilt, mis ühendas loodusteaduse, eetika ja vaimse kogemuse ühtseks tervikuks.
Empedokles oli oma ajastust kaugel ees. Uue avastuse valguses seisab küsimus mitte ainult selles, mida me temast teame – vaid selles, mida me oleme valmis temalt õppima.
