Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur rääkis ERR-ile antud intervjuus, et viimase viie aastaga on Eestis sündide arv vähenenud neljandiku võrra, eriti märgatavalt on see juhtunud kahe viimase aasta jooksul. Puuri sõnul on peamine lühiajaline põhjus olnud elukalliduse järsu tõusu mõju.
“Tõepoolest paistab niimoodi, et selle aasta sündide arv teeb uue negatiivse rekordi, mis on veel madalam kui eelmisel aastal. Suure tõenäosusega saab sünde olema esmakordselt vähem kui 11 000,” ütles Puur.
“Kõige suurem sündide arvu kukkumine jääb aastasse 2022 (-12,2 protsenti),” lisas Puur. Tema sõnul ei ole eelmise aasta sündide vähenemist võimalik põhjendada ainuüksi koroonakriisi ega Ukraina sõjaga, vaid peamine põhjus on elukalliduse tõus. “Pandeemia ja Ukraina sõja mõju kõrvalejätmine jätab kõige tõenäolisemaks teguriks elukalliduse, mis hakkas Eestis ülespoole liikuma juba 2021. aasta esimesel poolel. Hinnatõusu tipp jäi möödunud aasta keskpaika. Elukalliduse dünaamika sobib seega ajaliselt kõige paremini kahe viimase aasta sündide arvu vähenemist seletama,” selgitas Puur.
“Seda seletust toetavad ka uuringufirma Norstat poolt Pere Sihtkapitali tellimusel 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta algul tehtud rahvastikubaromeetri küsitluse tulemused. Selles küsiti enam kui tuhandelt inimeselt, millised tegurid on nende pere ja laste saamise plaane viimasel ajal kõige enam mõjutanud: kas koroona, Ukraina sõda või elukalliduse tõus? Inimesed märkisid kõige sagedamini negatiivseks mõjutajaks just elukalliduse tõusu,” märkis rahvastikuteadlane.
Kui majanduses väheneks SKT 24 protsenti, siis mõjutaks see Puuri sõnul meid kõiki väga valusalt. “Paraku sündide arvu vähenemine samas suurusjärgus tundub olevat lihtsalt mingi arv kuskil statistilises tabelis. See meie igapäevast toimetulekut ja heaolu kuidagi ei mõjuta, aga mõjutab väga selgelt ühiskonna pikaajalist kestlikkust. Ja sellele tuleks reageerida,” toonitas ta.
“Eesti on viimaste andmete põhjal perepoliitikasse panustatud vahendite osakaalu poolest SKT-s viiendal kohal OECD riikide hulgas. Me oleme seega üsna palju teinud. Mitmed analüüsid näitavad ka seda, et rakendatud poliitikameetmetel, nagu vanemapalk või lasterikka pere toetuse märgatav suurendamine, on olnud mõõdetav positiivne mõju sündimusele. Ilma nende meetmeteta oleks olukord kehvem. Aga ilmselt tuleb teha veel rohkem. Ja teha ka mingisuguseid selliseid asju, millele veel seni mõeldud ei ole,” lisas Puur.
Puur tõstatas ka küsimuse, miks pere ja laste tähtsus inimeste jaoks järjest väheneb ning miks see ei ole seotud ainult materiaalsete elutingimustega. “Perepoliitika lähte-eeldus on praeguseni olnud, et meetmed peavad toetama ja aitama peresid nende soovide realiseerimisel. Aga selline lähenemine ei adresseeri küsimust, kas ka laste saamise soove tohib mõjutada, ja kui tohib, siis kuidas on seda aktsepteeritav teha?” ütles Puur.
“Jutt ei saa olla loomulikult mingist lihtsakoelist lastesaamise propagandast, nagu näiteks bussipeatustesse plakatite kleepimine. Alustama peab ilmselt küsimusest, miks pere ja lapsed on inimeste jaoks järjest väiksema tähtsusega. Asi pole ilmselt pelgalt materiaalsetes elutingimustes, sest samasugused trendid on ka Põhjamaades, kus heaolu tase on selgesti kõrgem kui Eestis,” lõpetas ta.
