21. september – madisepäev – on päev, mil eestlaste ajaloos tõusevad esile kõige tumedamad ja samas ka kõige kirkamad leheküljed. See on päev, mil 1217. aastal Viljandimaa põhjaosas langenud muistne kuningas Lembitu jäädvustas oma nime igaveseks Eesti vabadusvõitluse mäluraamatusse. Ent Lembitu ja tema ajastu ümber valitseb ikka veel ajaloo hämarus, mida valgustavad vaid üksikud kroonikakillud. Just selle hämaruse sügavustesse tungis omal ajal dr. Juhan Luiga – arst, mõtleja ja rahvuslane –, kelle uurimused muistsest vabadusvõitlusest pakkusid uut vaadet Läti Henriku kroonika pärandile. Luiga näitas, et kroonika algupäraselt ei räägi teravast vaenust siinsete rahvaste – eestlaste, lätlaste, liivlaste ja kurelaste – vahel. Vastupidi, hilisemad lisandused olid poliitilise tagamõttega, et lõhestada muistset ühtsust. Eduard Laaman, Eesti 20. sajandi üks silmapaistvamaid publitsiste ja ajaloolasi, avab oma uurimuses „Juhan Luiga elu ja mõtted“ selle töö tegeliku kaalu. Luiga pärand ei olnud üksnes teaduslik, vaid rahvuslik: ta otsis eestlaste muinasusust ja maailmapildist aluseid, millele rajada rahva eneseteadvust ja riiklikku kestvust. Lembitu nimi ja tema võitlus saavad seega uue tähenduse – mitte ainult kangelase langenud mõõk, vaid ka vundament, millele rajati edasine vabadusvõitlus ja tänane iseseisvus.
Juhan Luiga sattus Läti Henriku kroonikat arvustama üsna juhuslikult. Maailmasõjas Väina rindel neil kohtadel asudes, kus Läti Henriku kroonikas aset leiavad esimesed võitlused venelastega, hakkas ta lugema seda vanimat ajaloolist dokumenti, mis eestlaste ajalugu käsitab ning sattus üllatusele. Osates ladina keelt, et uurida kroonikat tema algtekstis, ja Delbrückist tundma õppides muistseid sõjapidamisviise, avastas ta Läti Henriku kroonikas kohti, mis sinna ei paistnud sobivat ei muude osadega vastuoluliselt sisult ega ka lahkuminevalt stiililt. Ühtlasi tundis ta, et need võõrkehana tunduvad kohad kannavad hoopis erisugust, väga silmatorkavat tendentsi, ja kui nad kõrvale jätta, siis saab kroonika hoopis uue valgustuse.
Juba Saksa uurijad Pabst ja Schirren tunnustavad, et Läti Henriku kroonikas on palju hilisemaid vahelekiilundeid – interpolatsioone, nagu neid leidub üldse palju muudeski vanades kroonikates.
Kui aga vahekiilundid kõrvale jätta, näib eestlaste vahekord lätlastega palju inimlikum. Lätlaste poliitiline orientatsioon on sakslaste tugevnemisel diplomaatlik. 1208. aastal lõi osa lätlasi sakste poole. Saades Riiast abi Leedu vastu, vahetasid Tālava lätlased oma vene usu katoliku usu vastu. Samas uuendavad nad rahu eestlastega. Kui vahekiilundid välja arvata, siis on Läti Henrik tagasihoidlik kõnelema meie naabrite lätlaste sõjakusest. Osa lätlastest kuulus Pihkva alla, teine osa rippus ära eestlastest ja liivlastest, seepärast olid lätlased sõjaliselt nõrgad. Eestlaste enam arenenud sõjakus eeldab aga nende iseseisvust.
Paala lahinguplatsi otsides käis Luiga 1920. aasta juunis Viljandimaal Vanamõisa küla Rattama ja Riksu (Madi) talude vahelisel nurmel, millest ta ise kirjutab: “Koht ja ümbrus nii harilik, et ei teadnud mingit kalmet otsida. Alles lahkumise eel sattus peremees tähendama, et võiks ka talu koplimäele ilusaid tammi minna vaatama. Seda suurem oli üllatus ja imestus.
Määratu ärevus valdas mind, kui astusin Tammemäe kalmekünka päetsile Rattama koplis ühes leitnant Põdraga. Juurdlemisest tekkinud kahtlusi väärav aimdus ütles: siin on 1217. aasta lahinguväli, need kolm hauaküngast on Lembitu maleva hauad, kus uinuvad 1400 sõduri luud, varisenud mulda ühes Lembituga. Veel paarisaja aasta eest olid need kalmud erilise kultuse kohaks.
Kindral Johan Laidoner ütles 1920. aastal Eesti ohvitseride klubis: sõjatehniliselt ei olevat kahtlust, et jutt Lembitu tapmisest lätlase Veko poolt on vale.
Läti Henrik nimetab Lembitut – Vytamas – Võidumees. Tema vastu saadeti tolleaja kuulsam sõjamees – kuningas Heinrich Lõvi “võiduvilunud” väejuht Bernhard von der Lippe. Lembitu vastas tegutseb veel võimas diplomaat ja sõjatundja krahv Albert von Lauenburg, ligisugulane Taani kuningakojaga ja selle kaudu Novgorodi vürsti hõimkonnaga, kes ei lasknud Nogardit (Novgorodi) ega Leedut eestlastele appi tulla, kuna Taani merevägi samal ajal hoidis kinni saarlasi. Teiselt poolt halvas ka Tšingis-khaan venelasi.
Keiser Friedrich Barbarossa oli oma võistlejalt Saksi kuningalt Heinrich Lõvilt ja selle rüütlitelt maa ära võtnud ja nad maalt välja kihutanud. Neile andsid paavstid nüüd tasu Liivis ja Eestis.
Ka ordumeister Folkwin ise oli Paala all. Tal oli lahingus 15 000 – 20 000 meest, neist üle 8000 sakslase. Eestlased olid aga pärast Otepää kaotust vaesemaks jäänud — puudusid ugalased. Sellegipärast ei lõppenud Lembitu kaotus mitte kapituleerimisega, vaid kolme päeva pärast pakkus Lembitu vend Unepeve rahu, mis vastu võeti.
Rekonstrueerides Lembitu välispoliitikat Läti Henriku kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika järgi, talitab Luiga nagu paleontoloog, kes paari luulüli järgi määrab looma.
Kui eestlased, karjalased ja venelased 1188. aastal Sigtuna hävitasid, oli see hoobiks Rootsi–Saksa kaubitsemisele Balti merel. 1189. aastal keelati veel sakslastele ja varjaagidele ära Novgorodi kaubaturg. See oli sakslastele uueks tõukeks asuda Väina suhu.
Luiga oletab, et Sigtuna hävitamisest saigi Lembitu nimetuse “Vytamas”. Sellest saadik on Lembitu välispoliitika kava: liit Novgorodi ja Leeduga, side Soome hõimudega, sõpruse otsimine Taanilt – Saksa ja Rootsi vastu, Saksa kaubateede ärajuhtimine Soome lahest – Väina suhu. Eestlastega sõdimiseks otsib Läti Henrik vanu põhjusi, nimelt Riia–Pihkva kaubatee häirimist. Järelikult kuni sakslased liivlastega sõdisid, olid eestlased erapooletud.
Pärast Sigtuna hävitamist tõstavad liivlasedki harja: Meinhard peab säält põgenema. Piiskop Albert saadab kõikuma löödud Kaupo ühes Theoderichiga 1203.–1204. aastal paavst Innocentiuse poole. Kindlustades oma piire, hakkab Albert siis Otepääd ründama.
Kuni 1208. aastani peab Lembitu sakslastega rahu, kuid Folwkin, valitud ordumeistriks, katkestab selle. Samal sügisel möllab hirmus katk Eestis. Lembit kihutab aga Pihkvast Alberti venna Vladimiri ära. Polotski vürst avab siis sakslastele Väina kaubatee.
Leedulaste retk Eestisse on siis tõelikult diplomaatlik koostöö Lembituga – tagasitulekul annavad semgalid nad sakslastele ära. Järgneb 1215. aastal Lembitu kolme maleva manööver. Pihkva Vladimiri abiga on aga sakslased 1216. aastal Otepääl. 1217. aasta veebruaris võtavad eestlased Otepää tagasi, kuid samal sügisel on ta jälle sakslaste käes. Novgorodis suureneb sakslaste mõju – see ei tule eestlastele Paala lahinguks appi, vaid tuli alles 1218. aastal, kus Lembitu juba surnud. Albert sai aga endale Taani liitlaseks.
Taani etendas siis üldse praeguse Inglismaa osa, olles Põhja- ja Läänemere valitsejaks. Taani kaebas paavsti ees sakslaste pääle, Läti Henrik kaebas oma kroonikas Taani pääle.
Juba 1030. aasta paiku, kuningas Kanut Suure aegu satub Eesti rand Taani kultuuri mõjusse. 1093. aastal asutab Taani kuningas Erik Ejegod Tallinnas Mihkli kloostri. 1170. aastal nimetatakse Lundi pääpiiskopkonna all Fulco Eesti piiskopiks, – selle abi munk Nikolaus on eestlane. 1213. aastal saab Albert rahulepinguga õiguse kristianiseerida Sakalas ja Ugalas ning laseb Theoderichi eestlaste piiskopiks kinnitada. Kuid Taani ei jäta oma ja Eesti saab kaks piiskoppi.
Eesti ajalugu ulatub kaugemale kui Läti Henrik. Taani ürikute järgi, nagu Snorre Sturlusoni Heimskringla, olnud Eestis 900.—1000. aastail maksmas ainuvalitsus, keskusega Harjus. 1030. aastast alates, kui Vene vürst Jaroslav Tartus kantsi ehitas, millest professor Kruse loeb Eesti taanisõbralikkuse päritud olevat, nihkus Eesti valitsusekeskus ära lõunasse, Taani mõjupiirkonnast välja ning Lindanisse muutus Taani linnaks, nagu Danzig ja Dansville – nüüdne Piltene Kuramaal. Kuid “maja” – eestlaste kongressikoht, jäi edasi Harjumaale – Raikkülasse.
Sigtuna hävitamisega arvab Luiga Lembitut endise võimu osalt tagasi saanud olevat. Nüüd leppis Eesti Novgorodiga, sattudes seega vastuollu Taaniga, kes sakside päälesurumisel oli nõrgenemas. Kuid nähtavasti Lembitu mõjul avatakse Taanile jälle kaubatee Saaremaal, kus 1206. aastal käib Valdemar II ristimas. Taani–Eesti lähenemise ärahoidmiseks kutsub siis Albert piiskop Andrease Saaremaalt Riiga ja annab 1207. aastal Liivimaa Saksa vasallriigiks, mille aga keiser Friedrich II annab omakorda Taani alla. Sest nagu Ranke ütleb: ilma Taani abita poleks sakslased Eestist jagu saanud. Taani kuninga õepoeg Albert von Lauenburg tuleb siis Paala lahingut organiseerima.
Nii on piiskop Albert eestlastele kui paeluss: jääb pää kehasse, siis kasvab uuesti. Lembitul polnud aga muud vastu panna, kui rahvuslus – see jääb aga pikapääle alalhoidlikuks, mis toetub oma väljakujunenud põhimõtetele.
Lembitu vastu olid aga risti-röövrüütlid, kes hiljuti Rooma kultuuri omandanud, hoolimatult-küünilised realistid. Ja nagu Brooks Adams ütleb – tolleaegne ristiusk oma luukultusega jne, paistis paganaile paganlikum kui paganausk ise – nii madalale oli ta Kesk-Euroopa barbarite sekka tulles langenud.
Eestlane, kellel kui põlluharijal seisvat sõjaväge ei olnud, ei saanud sissetungijate vastu. Ta hoidis kramplikult maast kinni, omades maast karvagi jumes — see päästis teda rasketest aegadest üle, kuna rannarahvad liivlased ja kurelased hukkusid.
Esmalt ilmunud ajalehe Sakala kaasväljaandes Sõnapilt, 15. juulil 1939.
