15. veebruaril möödub 82 aastat Džohhar Dudajevi sünnist. Ta oli Tšetšeenia iseseisvusliikumise juhtfiguur, Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi esimene president ning üks reljeefsemaid vastupanusümboleid Vene imperialismile postsovetlikul ajastul. Eesti jaoks on Dudajev eriline ka seetõttu, et tema poliitiline ja rahvuslik ärkamine oli tihedalt seotud teenistusega Tartus ning Eesti iseseisvuspüüdluste tunnistajaks olemisega.
Džohhar Dudajev sündis 1944. aasta veebruaris – samal ajal, kui tema perekond koos kogu tšetšeeni rahvaga küüditati Jossif Stalini korraldusel Kesk-Aasiasse. Lapsepõlv möödus Kasahstanis, kuhu ta jäi kuni tšetšeenide lubatud tagasipöördumiseni 1957. aastal. Pärast naasmist õppis ta õhtukoolis, omandas elektrikukutse ning asus seejärel õppima lenduriks.
1966. aastal lõpetas Dudajev Tambovi kõrgema sõjalennukooli, teenis Nõukogude õhuväes Siberis ja Ukrainas ning täiendas end Gagarini nimelises õhujõudude akadeemias. Karjäär viis ta strateegilise pommituslennuväe tippu. 1987. aastal määrati Dudajev major-kindrali auastmes Tartu strateegilise lennubaasi ja garnisoni ülemaks.
Teenistus Tartus osutus Dudajevi elus pöördeliseks. Just siin avaldus tema iseseisev mõtlemine ja lugupidamine kohalike rahvuslike püüdluste vastu. Ta õppis eesti keelt ning suhtus laulva revolutsiooni ajal mõistvalt Eesti iseseisvusliikumisse. Kui impeeriumimeelsed jõud püüdsid vägivallaga okupatsiooni säilitada, eiras Dudajev Moskva korraldusi sulgeda Eesti Televisioon ning peatada ülemnõukogu töö. Paljud Tartus Dudajeviga kokku puutunud inimesed on meenutanud teda kui kindralit, kes mõistis ja vaikimisi toetas Eesti iseseisvuspüüdlusi.
Tartus kogetu mõjutas otseselt tema enda poliitilist maailmavaadet. Eestlaste rahumeelne vastupanu ja rahvuslik enesekehtestamine tugevdasid Dudajevi veendumust, et ka tšetšeeni rahval on õigus enesemääramisele. Sümboolse mälestusena sellest ajast kannab Tartu Barclay hotelli üks ruumidest tänaseni nime „Dudajevi sviit“.
1990. aastal kutsuti Dudajevi juhitud üksus Eestist välja. Sama aasta mais lahkus ta Nõukogude õhuväest ning naasis kodumaale. Novembris 1990 valiti ta Tšetšeeni rahvuskongressi täitevkomitee juhiks. Liikumine taotles Tšetšeeniale esialgu suveräänsust Nõukogude Liidu koosseisus.
Pärast Moskva putši läbikukkumist augustis 1991 ja Nõukogude Liidu kiiret lagunemist haaras Dudajev initsiatiivi. 6. septembril 1991 kukutati Groznõis kommunistlik juhtkond ning oktoobris toimunud referendum kinnitas Dudajevi Tšetšeenia presidendiks. Ta kuulutas välja Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi suveräänsuse ja lahkumise Venemaa Föderatsioonist. Moskva keeldus iseseisvust tunnustamast, kuid 1990. aastate lõpuni eksisteeris Itškeeria de facto iseseisva riigina.
Dudajevi juhtimisel asuti kujundama iseseisva riigi institutsioone: tšetšeeni keel tõsteti esiplaanile, arutati ladina tähestiku kasutuselevõttu ning trükiti oma raha ja postmargid. Samal ajal süvenes konflikt Venemaaga, mis kasutas Tšetšeenia vastu majanduslikku survet, poliitilist isolatsiooni ja relvastatud opositsiooni toetamist.
1. setsembril 1994 alustas Venemaa õhurünnakuid Groznõile ning 11. detsembril algas täiemahuline sissetung. Kiiret võitu oodanud Vene väed kohtasid ootamatult tugevat vastupanu. Tšetšeenide üksused põhjustasid sööstrünnakute ja varitsuste taktikaga Vene armeele ränki kaotusi, millele vastati massiivse suurtüki- ja õhutulega. 1995. aasta jaanuaris hävitasid venelased Groznõi suures osas, tsiviilohvreid hinnatakse kümnetesse tuhandetesse.
Pärast pealinna langemist jätkas Dudajev sõjategevuse juhtimist Lõuna-Tšetšeeniast. Ta rõhutas korduvalt, et Venemaa ei suuda rahvast alistada ning et vastupanu jätkub ka pärast konventsionaalse sõja faasi lõppu.
21. aprillil 1996 hukkus Dudajev Vene raketirünnakus, kui tema asukoht tuvastati satelliittelefoni signaali kaudu. Operatsiooni täpseid detaile pole Venemaa ametlikult avaldanud. Dudajevi järel jätkasid vastupanu Zelimhan Jandarbijev ja seejärel Aslan Mashadov.
Dudajevi nimi on jäänud sümboliseerima rahvuslikku vastupanu ja õigust enesemääramisele. Tema auks on nimetatud ka Džohhar Dudajevi pataljon, mis koosneb tšetšeeni vabatahtlikest ja osaleb praegu Vene režiimi vastases sõjategevuses Ukrainas.
