“Eesti lugude” sarja värske dokumentaalfilm “Vete piiril” viib rännakule läbi kauni ja metsiku Soomaa rahvuspargi, kus aastakümneid on elanud Ulvi Rosenberg. Sellele ainulaadsele paigale pühendatud film jutustab loo naisest, kelle süda on tugevalt seotud metsade, jõgede ja loomadega.

Soomaa rahvuspark on tuntud oma maalilise ilu ja salapära poolest, ületades uudisekünnist eriti oma viienda aastaaja, suurvee ajal. Sel ajal muutub piirkond vee või jääga kaetud maastikuks, meelitades ligi hulgaliselt turiste, fotograafe ja ajakirjanikke. Inimesed jäädvustavad looduseilu fotodele ja seejärel lahkuvad õnnelikena, jättes Soomaa taas omaette.

Ulvi Rosenberg on üks Soomaa asukatest, kes on elanud peaaegu kogu oma elu selles ürgse loodusega piirkonnas. Vaatamata sellele, et Halliste jõgi on iga aastaga tema majale järjest lähemale tulnud ja olme muutunud keerulisemaks, ei kavatse Ulvi oma kodust lahkuda. Teda hoiavad kinni aastakümnete jooksul kasvatatud Tori hobused ning eluviis, mis tundub talle ainuõige.

Elu Soomaal on väljakutseterohke ning nõuab vastupidavust. Kuigi idülli leidub, tuleb suure osa aastast silmitsi seista parmuparvede ja läbimatute teedega. Lünklik mobiililevi pole siin oluline, sest suuremaks mureks on sageli joogivee kättesaadavus. Soomaal määrab kõik loodus.

Ulvi, kes läheneb seitsmekümnendale eluaastale, on jõuline ja otsekohene naine. Kuigi filmi alguses võib näha kauneid droonikaadreid Soomaast, toob Ulvi juba esimeste sõnadega vaataja maa peale tagasi, väljendades oma arvamust soode kuivendamise kohta.

Režissöör Mirjam Matiisen ja operaator Alis Mäesalu on oma dokumentaalfilmi loomisel hoidnud eemale seisukoha võtmisest ning andnud peategelasele Ulvile ruumi jutustada oma lugu. 28 minuti pikkune film keskendub peamiselt Ulvi elule ja tema suhtele ürgloodusega, andes autentse ja sügavama vaate elust Soomaal, kus loodus on kuningas ja inimene selle osa.

Filmi muusikalise poole eest hoolitsevad Leik, Erki Pärnoja, Maris Pihlap ja Janek Murd koos Pastacaga, pakkudes elektroonilist muusikat, mis täiendab filmi atmosfääri. Lisaks on filmi visuaalset poolt rikastatud lisavõtete ja droonikaadritega, mille toovad vaatajani Aivo Rannik ja Taavi Arus.

Ulvi lugu on meeldetuletus, et teistsugune elu on võimalik ka tänapäeva ühiskonnas ning on täiesti võimalik jääda truuks oma tõekspidamistele ja elada nendega kooskõlas, hoolimata linnaelu mugavuste puudumisest. Eesti inimestel on Ulvilt palju õppida.