Deniss Kapustin („White Rex”) on Vene Vabatahtlike Korpuse (VVK) komandör. Tema üksus sai tuntuks 2023. aasta märtsis pärast sissetungi Venemaa Brjanski oblastisse. Kapustin määratleb end parempoolse vene rahvuslasena ja lükkab tagasi talle internetis omistatud äärmuslase sildi. Ta kolis 2017. aastal Kiievisse ning asutas 2022. aasta augustis Vene kodanikest koosneva sõjalise üksuse, mille eesmärk on kaitsta Ukrainat Putini armee sissetungi eest ja mis kuulub Ukraina territoriaalkaitse rahvusvahelise leegioni koosseisu. Venemaa kuulutas VVK terroriorganisatsiooniks ning mõistis Kapustini tagaselja eluks ajaks vangi, pakkudes tema tabamise eest 500 000 dollari suurust vaevatasu.

27. detsembril teatas VVK Kapustini hukkumisest Vene droonirünnakus Zaporižžjas, kuid viis päeva hiljem avaldas Ukraina sõjaväeluure HUR juht kindralleitnant Kõrõlo Budanov video, kus ta esines koos Kapustiniga, tervitas teda „ellu naasmise“ puhul ja kinnitas, et kogu juhtum oli luureoperatsioon, mille eesmärk oli tuvastada VVK komandöri mõrvata üritanud agendid ning vaevatasu jahtijad.

Koiduaeg avaldab intervjuu, mille tegi Kapustiniga konservatiivne ajakirjanik Álvaro Peñas. Intervjuu ilmus algselt hispaania keeles veebilehel La voce del Patriota.

Ma kujutan ette, et te ei saa oma „surma“ operatiivseid üksikasju avaldada, kuid kahtlemata on see üks selle sõja suurimaid luureoperatsioone.

Ma soovin ja loodan, et suured sõjalised operatsioonid seisavad alles ees, kuid kaitseministeerium on selle psühholoogilise sõja operatsiooni tulemusega väga rahul ja usun, et näeme veelgi muljetavaldavamaid ettevõtmisi. Seni on see olnud väga edukas operatsioon ja ühtlasi viimane enne seda, kui härra [Kõrõlo] Budanov asus tööle presidendi kantseleis.

On teil teavet, kas selle operatsiooni edu põhjustas FSB käsuliinis koheseid vallandamisi?

Olen täiesti kindel, et nii see oli. Nende jaoks oli see justkui aastavahetuse pidu – Venemaa suurim püha – ja nad olid selle „võidu“, minu surma üle ülimalt õnnelikud, sest see oleks neile suure tõenäosusega toonud, nagu neile oli lubatud, edutamisi, kõrgemat palka, paremaid tingimusi jne. Võime ette kujutada, kuidas nad seda tähistasid, ja kui kohutav pidi olema see hommik, mil nad hakkasid saama ülemustelt kõnesid, et ilmuda nende kabinettidesse, sest selgus, et ma olen endiselt elus.

Teie surmateadet tähistas ka Leonid Volkov, Venemaa opositsionäär, kes elab Leedus ja kelle avaldused võivad ohustada tema poliitilise asüüli staatust.

Jah, ta tähistas minu surma, kuigi eeldatavalt oleme samal poolel, sest Putin on meie vaenlane. Putin on kahtlemata minu ja vene rahva vaenlane, kuid härra Volkovi ja tema esindatava opositsiooni jaoks näin vaenlane olevat hoopis mina, ning ta oli väga rahul, et mind drooniga „likvideeriti“. Kui lugesin tema sõnumit ja seda edasi jagasin, kirjutasin ainult kaks sõna: maskid maha. On palju inimesi, kes tahavad jätta mulje, et nad seisavad Putini vastu ja on vene vabadusvõitlejad, kuid nad näevad meid konkurentidena, mitte liitlastena Putini vastu. Nad tahavad selles „võistluses“ olla esimesed, kuid meie oleme need, kes tegelikult võitlevad ja surevad päris lahingus, samal ajal kui nemad räägivad turvaliselt Läänes sotsiaalmeedias, kuidas nad tahaksid Putini vastu võidelda ja kui kohutav on tema režiim. Loomulikult on härra Volkovil ebamugav, kui tuleb ilmsiks, et nad ei ole ainsad ega ka kõige „kõvemad“ võitlejad ning et VVK teeb palju rohkem kui nemad. Rahvusvahelised meediad ja poliitikud peavad mõistma, kes on Putini tegelik opositsioon ja kes lihtsalt kannavad vabadusvõitleja maski.

Pärast tuntumaid operatsioone Brjanski ja Belgorodi oblastis – milliseid operatsioone Vene Vabatahtlike Korpus praegu läbi viib?

Viimastel nädalatel on üksus olnud rindel sõjalistes operatsioonides ning peagi avaldame videoid, kus võtame sõjavange. Samuti viime läbi psühholoogilise sõja operatsioone, mis on osutunud väga tõhusaks, nagu oleme juba näinud. Oleme saanud ka uusi värvatuid, kes on alustanud teenistust rindel. Sõda jätkub ja meie töö jätkub.

Teie üksus moodustati Venemaalt pärit inimestest, kes elasid Ukrainas, kuid kust tulevad uued värvatud? Kas nad on sõjavangid või Venemaalt põgenenud inimesed? Mis on nende motivatsioon?

Jah, meil on kahte tüüpi vabatahtlikke. Venelased, kes elasid Euroopas või on Venemaalt lahkunud, et meiega liituda, ning sõjavangid, kes tahavad meiega ühineda, et Putini vastu võidelda. Paljud neist tunnevad end täielikult reedetuna, teised ütlevad, et nad olid vanglas ja allkirjastasid lepingu, sest neil polnud muud valikut, ning deserteerusid esimesel võimalusel, kuna ei tahtnud režiimi eest võidelda. Paljud sõjavangid, kui nad mõistavad, et kõik, mida neile Venemaal räägiti, oli vale – et ukrainlased on verejanulised natsid, kes tahavad ainult tappa ja sandistada – ning kui nad näevad, et Ukraina vangistuses koheldakse neid paremini kui nende enda armees, hakkavad aru saama, et nad tulid võõrasse riiki seda vallutama ja selle kaitsjaid tapma ning et nad ei võitle õiglast sõda. Venemaal öeldi neile, et nad võitlevad NATO vastu Venemaa kaitseks ja seisavad silmitsi absoluutse kurjusega, kuid kui neid koheldakse vangistajate poolt inimestena ega pommitata ööpäevaringselt propagandaga, hakkavad nad end tundma kurjategijatena, kes on naabri majja sisse murdnud, et röövida ja tappa.

Loomulikult on ka neid, kes sõlmisid lepingu vabatahtlikult, et vaesusest pääseda, liitudes armeega, kuid ka neid petetakse – neile räägitakse, et Venemaa võidab sõda ja ukrainlased põgenevad. Oleme võtnud vangi Vene sõdureid, kes polnud veel saanud isegi oma esimest kuupalka, sest lepingu allkirjastamisest kuni vangilangemiseni oli möödunud vähem kui kuu. Kui need mehed näevad erinevust, näevad meie varustust, võimekust ja motivatsiooni, on nad šokeeritud ning paljudel juhtudel tahavad meiega liituda. Olen võtnud vangi, kes on hiljem võidelnud meie ridades õlg õla kõrval.

Teisisõnu näitate oma kaasmaalastele, et neid petetakse. Kas see on põhjus, miks Kreml teie üksust nii väga vihkab?

Just nii, ja algusest peale olen öelnud Ukraina võimudele, et meie sõjaline panus ei saa kunagi olema nii suur kui meediapoolne mõju. Oleme osalenud väga tõsistes sõjalistes operatsioonides üle kogu Ukraina ja ka Venemaa territooriumil ning jätkame seda, kuid meie meediatöö on Vene poolele äärmiselt valus, sest me tõuseme Putini vägede sees lootuse majakaks. Enne VVK sündi polnud neil, kellele Putin ei meeldinud, režiimile vastuhakkamiseks võimalusi, kuid nüüd saavad nad üksusega liituda ja tema vastu võidelda. See on väga oluline, sest Venemaa jaoks tähendab see veel üht potentsiaalset värvatut vähem ja Ukraina jaoks veel üht sõdurit võitluses rohkem.

Teie operatsioonide käigus Venemaa territooriumil olete kokku puutunud tsiviilelanikega – milline oli nende reaktsioon, nähes, et tegu on vene sõduritega?

Inimesed ei taha kuidagi sekkuda. Mõned saavad aru, kes me oleme, teised mitte, kuid nad näevad, et oleme relvastatud ja teeme oma tööd, ning lähevad lihtsalt oma kodudesse. Venemaa elanikkond ei hakka Putinit kaitsma. Me nägime seda siis, kui Prigožin marssis Moskva suunas – polnud ühtegi organiseeritud jõudu, kes oleks talle vastu astunud, keegi ei haaranud relvi presidendi kaitseks. Ilmselgelt ei ole inimesed Venemaal toimuvaga rahul, kuid nad kardavad liiga palju protestida. Seepärast, kui keegi on valmis protestima, ei pruugi nad sellega ühineda, kuid nad ei astu ka vahele.

Viimastel kuudel on palju räägitud rahuläbirääkimistest. Mida te arvate, kui keegi ütleb, et Putin tahab rahu?

Ma arvan, et see on vale. Putin tahab, et ülejäänud maailm kardaks või vähemalt austaks „tema“ Venemaad, sest ta mõtleb endiselt globaalsele ülivõimule Nõukogude Liidu kujul, mida enam ei eksisteeri. Ta usub, et parim viis austuse saavutamiseks on sõda, seega ei usu ma, et ta otsiks rahu. See sõda põhineb kättemaksul, sest Putin peab 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks NSV Liidu lagunemist pärast kaotust külmas sõjas, ja see on tema kättemaks. Kui sõda praegu peatuks, ei saaks Putin rahul olla, sest ta ei suuda oma seniseid „saavutusi“ müüa võiduna. Linnad, mille ta on vallutanud, nagu Bahmut või Avdijivka, on vaid varemed, mida keegi Moskvas kaardiltki ei leiaks. Olen seal olnud ja seal pole midagi alles. Venemaa maksab tohutut hinda lisaterritooriumi eest, kuigi on maailma suurim riik. Sellel pole mingit mõtet.

Hiljuti ületas see sõda Venemaal “Suure Isamaasõja” kestuse ning paljud mõistavad, et sama aja jooksul, mil Punaarmee suutis marssida Stalingradist Berliini, on Putini armee edasi liikunud vaid 38 kilomeetrit ega suuda isegi kogu Donbassi vallutada. Putinil on kaks probleemi: ta ei saa seda esitleda võiduna, nagu tegi Krimmiga, ning Vene armees on tohutu hulk kriminaalkaristusega isikuid. Vene valitsus teab, et hetkel, kui see sõda lõpeb, naaseb Venemaale hiiglaslik hulk relvade ja sõjalise kogemusega kurjategijaid ning nende põhjustatav kuritegevuse laine saab olema laastav.

Kas te arvate, et tohutute kaotuste tõttu on Putin sunnitud läbi viima uue mobilisatsiooni? Kui jah, kas see võiks vallandada rahva seas sõjavastase reaktsiooni?

Ma ei usu, et Putin korraldab uue mobilisatsiooni, sest 2022. aasta septembris läbi viidud mobilisatsioon oleks peaaegu lõppenud katastroofiga. Süsteem ei olnud valmis nii suure hulga meeste vastuvõtmiseks – puudusid instruktorid, rajatised, vormiriietus ja isegi relvad. Mobiliseeriti umbes 300 000 meest, kuid see ei tähendanud ukrainlaste purustamist rindel; vastupidi, nad kandsid väga suuri kaotusi väga tagasihoidlike tulemuste nimel. Lisaks tekiks probleem, kui mobiliseeritaks suurtes linnades. Seni on armeesse veetud vaeseid ja maapiirkondade inimesi, sest linnades elavad ja hästi tasustatud tööga inimesed ei taha minna sõtta, mis pidi kestma kolm päeva ja kestab nüüd juba neli aastat. Venelaste jaoks on Putini sõda lihamasin, mitte „erioperatsioon“.

Moskvas elavad inimesed ei tunne end selle sõja osana, kuigi enamik neist ütleb loomulikult, kui neile mikrofon ette panna, et nad toetavad presidenti ja sõda. Kuid nad ei ole valmis minema rindele surema, mistõttu mobilisatsiooni korral põgeneksid paljud. Seepärast ei usu ma, et Kreml riskib uue mobilisatsiooniga.

Te elasite Saksamaal ja tunnete Lääne-Euroopat. Kas teid üllatab, et paljud eurooplased näevad seda sõda millenagi, mis neid ei puuduta?

Eurooplastel on õnn elada kaunites linnades nagu Pariis või Madrid ja nautida mugavat elu. Kui nad näevad Vene pommitamisi Kiievi pihta, võivad nad loomulikult tunda kaasa, kuid paljud tajuvad seda kui midagi kauget – justkui ei toimuks see Euroopas, justkui poleks see kõige verisem sõda Euroopa pinnal alates 1945. aastast. Nad peavad mõistma, et Putini sõda Ukraina vastu on sõda Euroopa vastu ning et Putin tahab taastada Nõukogude Liidu kogu selle hiilguses, mil selle piir ulatus Ida-Berliinini. Piisab, kui vaadata Vene televisiooni, kus kuulutatakse, et pärast Ukraina alistamist liigutakse peatamatult edasi Lääne-Euroopa suunas, sest vaenlane on Lääs ja peavaenlane NATO. Eurooplased ei tohiks end selles osas petta. Ukrainlased kaitsevad vapralt rinnet, kuid nad vajavad toetust ning eurooplased peavad neid toetama, sest see on ka nende sõda.