Virumaal Ao külas avati laupäeval mälestuskivi ühele esimestest Eesti Vabariigi märtreist, Arnold Jürgensile (1892–1918). Kohal olid nii kohalikud elanikud kui ka ajaloohuvilised, kes kogunesid, et austada Eesti iseseisvuse ühe rajaja Jüri Vilmsi vaprat reisikaaslast ja Eestist lähetatud salajase välismissiooni liiget.
Mälestuskivi avamise tseremoonia algas kõne ja palvusega, kus kohalolijaid tervitasid sündmuse korraldajad. Pärast palvet suunduti koos mälestuskivi juurde, mis paigaldati Ehandu talu maadele, kus Arnold Jürgens oli sündinud ja üles kasvanud. Kohale oli toodud suur maakivi, millele oli kinnitatud hoolikalt valmistatud mälestustahvel, millel oli Arnold Jürgensi nimi ja eluaastad. Kohalviibijad süütasid küünlad ja asetasid lilli Jürgensi hauale, mõeldes tagasi Eesti iseseisvuse sünniaastatele.
Jürgensi lugu oli tõepoolest tähelepanuväärne osa Eesti ajaloost. Ta sündis 3. oktoobril 1892 Ao külas kooliõpetaja pojana. Jürgens oli andekas õpilane ja lõpetas Riia polütehnilise instituudi. Ta oli aktiivne osaleja ka Riia Üliõpilaste Seltsi tegevuses. Esimese maailmasõja päevil oli ta Eesti spordiseltsi Kalev esimees ja Eesti Sõjaväelaste Büroo liige. Just Kalevis leidis ta võimaluse oma spordiarmastust rakendada ning sai ka ise aktiivseks sportlaseks. Ta andis olulise panuse spordiseltsi juhtimisse ja oli eestvedajaks, kui Kalev andis välja esimese kergejõustiku õpperaamatu. Ka Kalevi ajakirja loomine sai alguse Jürgensi initsiatiivil.
Oma julguses ja kohusetundes ei kahelnud Jürgens hetkegi, kui Päästekomitee liige ja Eesti Vabariigi esimese valitsuse asepeaminister Jüri Vilms 1918. aasta märtsis esitas talle kutse olla tema saatjaks ohtlikul teekonnal üle Soome lahe, et viia Eesti rahvuslaste abipalve laia maailma. Peale Jürgensi olid Vilmsi reisikaaslasteks Tallinna mees Johannes Peistik ja Käsmu meremees Aleksei Rünk. Üheskoos ületati jäätunud Soome laht. Paraku leidsid neli eestlast Soome jõudes traagilise lõpu, mis tekitab seniajani vaidlusi ja erinevaid teooriaid. Kõige levinuma versiooni järgi olid rahvuslaste hukkajateks Eesti iseseisvuse vastu olnud sakslased, kuid süüdistatud on ka Soome lõunaosa sel ajal kontrollinud kommuniste.
Jürgens pälvis postuumselt Vabadusristi, ning tema säilmed maeti Eestisse Simuna surnuaiale. Selleks, et tema säilmete ehtsust kindlaks teha, viiakse lähemal ajal läbi DNA-analüüs arheoloog Mati Mandeli poolt, kes on Jürgensiga kaugelt suguluses.
