95-aastane astrofüüsik Jaan Einasto ei ole mitte ainult silmapaistev teadlane, vaid ka mõtleja, kelle vaated avavad perspektiive nii meie tsivilisatsiooni tulevikule kui ka Universumi olemusele. Einasto hoiatab, et praegune raiskav elustiil ei ole jätkusuutlik ning kaalub võimalusi, kuidas inimkond saaks leida tasakaalu loodusega, tuginedes ürgsete loodusrahvaste õpetustele.

Jaan Einasto on oma karjääri jooksul uurinud Universumi struktuuri ja püüdnud mõista selle saladusi. Intervjuus Forte ajakirjanikule Aivar Paule avas 95-aastane astrofüüsik ka oma teravaid vaateid inimtsivilisatsiooni oleviku ja tuleviku kohta.

Einasto on seisukohal, et meie praegune tsivilisatsioon ei saa jätkata raiskavat elustiili. “Selge on see, et loodusvarad saavad ühel hetkel otsa ja prügi on tekkinud liiga palju,” leiab astrofüüsik. Tema sõnul on kaks võimalust: kas inimkond sureb välja või suudab saavutada stabiilse tasakaalu loodusega, sarnaselt ürgsetele loodusrahvastele.

“Mitte ükski kollapsist pääsenud loodusrahvas ei ole mitte kuskil elanud üle jõu,” rõhutab Einasto. “Nende juhid on väga täpselt järginud kogukonna arvu ja seda, et ei oleks ülekulutamist. Kasutatavaid vahendeid reguleeriti. Loodusseadused on loodusseadused – siin mängimiseks ruumi ei ole.”

Einasto lahkunud kolleegi, atmosfäärifüüsik Juhan Rossi arvutuste kohaselt suudab Maa stabiilselt toetada kõige rohkem kahte miljardit inimest. Tänaseks on aga maailma elanikkond juba ületanud kaheksa miljardi piiri, ning Einasto väljendab muret, et see võib kasvada veel kümne miljardi inimeseni. “Meie praegune liberaalne ja kapitalistlik maailmavaade on maailma ajaloo etapp, mis ei ole jätkusuutlik,” leiab teadlane.

Einasto toob esile huvitava vaatenurga seoses looduse poolt saadetud hoiatusmärkidega. Intervjueerija küsib, kas näiteks koroonaviirus võib olla selge märk sellest, et inimkond on looduse tasakaalu häirinud. Einasto nõustub, et loodus võib juba ise hakata asju reguleerima ning rõhutab, et looduses toimuv on väga keeruline ja ettearvamatu süsteem. “Maailmasüsteem on väga kompleksne ja iial ei ole teada, milline on see viimane õlekõrs, mis kaameli selgroo ära murrab,” arvab astrofüüsik.

Einasto arutleb ka Universumi olemuse ja võimaliku lõpmatuse üle. Kuigi ta nõustub, et maailm on mitmes mõttes lõpmatu, rõhutab ta, et mitmekesisus on siiski nii suur, et täiuslikku koopiat meist ei pruugi olemas olla. Jumala kontseptsiooni küsimuses märgib Einasto, et traditsiooniline kujutelm habemega vanamehest pilve peal on pigem mütoloogia. Samas peab ta oluliseks informatsiooni kui lisaelemendi rolli maailmas, mida võib tinglikult nimetada jumalaks.

Einasto rõhutab füüsikaliste konstantide täpsust Universumis ning küsib, miks need konstandid on nii täpselt timmitud. Konstantide hulka kuuluvad näiteks valguse kiirus vaakumis, magnetiline konstant, elektriline konstant ja gravitatsioonikonstant. “Üksteisest nad ei sõltu,” kinnitab teadlane. “Ja kui ükskõik millist neist kasvõi natukene muuta, siis meie maailm sellisena, nagu ta on, ei ole võimalik. Ei oleks tekkinud aineid või oleks see tekkinud viisil, et sellest ei olnuks võimalik asju teha.”

Astrofüüsik kaalub kaht võimalust: kas see on suur juhus või on olemas jumalik etteseadmine, et Universum oleks selline, kus elu tekib. Einasto usub, et Universumis on midagi enamat kui pelgalt mateeria, ja sõnastab selle kui informatsiooni.

Einasto näeb elu tekkimist Maa peal kui olulist ja fundamentaalset nähtust. Ta rõhutab, et elu teke on võimalik, ja kuigi küsimus elu levikust Universumis on avatud, on vähemalt Maa näitel olemas üks näide elu olemasolust. Elu on tema sõnul rohkem kui pelgalt materjal, see on aine ja informatsiooni kooslus.