Muhu saarelt, muistse linnuse lähistelt päevavalgele tulnud haruldane aardeleid võib tõendada seda, millest seni rääkisid vaid kroonikad ja oletused – et Suure väina ääres paiknenud Muhu linnuse juures võis olla keskaegses mõistes linn, s.o suurem ja püsivam asula. Hiljuti põllutööde vahepeal detektoriga leitud sajakonnast hõbemündist koosnev varandus räägib nii kaubandusest, rahvusvahelistest kontaktidest kui ka kohalikust elujõulisusest enne 1227. aasta hävingut.
Metallidetektorit kasutavate harrastusajaloolaste leiud on viimastel aastatel tunduvalt avardanud meie teadmisi ajaloost. Just nii juhtus Muhuski, kui detektorist Jegor Klimov oma meeskonnaga leidis kahe kotina maa seest sadakond hõbemünti – nende hulgas isegi väga haruldane Saksi poolepennine. Esialgu koguti umbes 40 münti, kuid hilisem otsimine tõi välja veel kuni 80, või rohkemgi.
„Täiesti puhas hõbe, viikingiaegne hõbe, väga hea hõbedasisaldus,“ kirjeldas Klimov ERR-i uudisteportaalile. „[See kõik] tuli siia kaubandusega. Selles komplektis on Saksamaad, Inglismaad, on Prantsusmaad isegi minu arvates. Oli Hollandit, Taanit, Araabiat oli samamoodi.“
Nii hästi säilinud ja nii eriilmelise päritoluga müntide leid viitab tihedatele rahvusvahelistele sidemetele ja kaubandusteedele, mis kulgesid üle Läänemere, ühendades Lääne-Euroopat ja kaugematki maailma Saaremaa ning Muhu kaudu Mandri-Eestiga.
Leiu tähtsust mõistab hästi arheoloogiadoktor Marika Mägi, kelle sõnul oli Muhu linnus ümbritsetud suurest, nelja hektari suurusest asulast. See polnud lihtsalt küla, vaid tõepoolest linnaline asula. „See linn on nelja hektari suurune. Hästi suur asulakoht, no üsna suur asulakoht. Ja üsnagi intensiivse kultuurkihiga.,“ ütleb Mägi.
Kuigi struktuure pole Nõukogude aja künnimeetodite tõttu säilinud, annab just mündiaare kindla märgi asula olemasolust. Seda toetab ka Henriku Liivimaa kroonika, mille järgi oli Muhu maalinnuse juures asunud lausa linn. Mündid, nende hulk ja päritolu räägivad siin mitte üksnes elanike olemasolust, vaid ka nende jõukusest, kontaktidest ja rollist piirkondlikus võrgustikus.
Laiem ajaloopilt annab avastusele veel sügavama mõõtme. 1227. aastal ründas Muhu linnust hiigelvägi ristisõdijaid – koguni 20 000 meest, väidab Henrik. Linnus pidas vastu kuus päeva. Vanem riimkroonika räägib 2500 tapetust. Need olid saarlaste ja muhulaste viimased sammud vabas Eestis enne Saksa ordu valitsusaega.
Tänane mälestuskivi linnuse õuel meenutab neid, kes langesid või tules hukkusid. Suur osa kunagistest võimsatest, kuni 8 meetri kõrgustest vallidest viidi 19. sajandil Väikese väina tammi täitematerjaliks – ajaloo füüsiline jälg kadus, kuid vaim ja mälestus elavad edasi.
Hõbeaarde lugu räägib oma ajast. Müntide sära kaudu tõuseb esile muistne elu: rahvas, kes elas kaubateede ristumiskohal; kes oli osa suuremast maailmast, aga samas suutis seista, koos Saaremaaga, sajandeid iseseisvalt vastu nii välisvõimudele kui ka muutuvatele aegadele.
Muhu hõbeda lugu on järjekordne meeldetuletus, et siinsel mullal on vaim, mälu ja tähendus. Ja võib-olla on see kõik alles algus – sest maa ei ole veel kõike öelnud.
