Loe kõiki osi siit.
Mahno sõlmis olude sunnil liidu punastega, kes olid vahepeal võtnud taas Jekaterinoslavi ja liikus edasi lõunasse. Vastutasuks relvastuse eest said punased Mahno üksustest ehtsa nõukogude diviisi, mida asus juhtima Pavel Dõbenko. Tõsi, tingimusel, et Mahno väed jäävad endiselt musta kaardi lipu alla. Liit oli puhtalt pragmaatilis-sõjaline.
Dõbenko oli anarhistist Balti laevastiku madrus ja Oktoobripöördest osavõtja, kellest sai nõukogude esimese valitsuse mereminister. Ühtlasi oli sama valitsuse riikliku hoolekande rahvakomissari (ministri) Aleksandra Kollontai abikaasa.
Ta oli soomuslaeval “Imperaator Pavel I” elektrikuks. Pärast 1915. aasta oktoobri bolševistliku mässu katset lahinglaeval “Gangut” arreteerisid võimud ka Dõbenko ilmselt tema sidemete tõttu punastega ning saatsid 1916. aastal (pärast vabanemist aresti alt) vabatahtliku jalaväepataljoni koosseisus Riia all lahingusse.
Ilmselt polnud tal suuremat valida, aga juba 1916. aasta aprillis sattus Dõbenko taas kaheks kuuks türmi bolševistliku agitatsiooni eest. Veetis selle aja Helsingi vanglas.
Dõbenko võttis Piiteris osa 1917. aasta Veebruarirevolutsioonist, punaste mässukatsest juunis (istus taas põgusalt kinni) ja loomulikult oktoobripöördest. Ta võttis osa ka lahingutest sakslastega Hiiumaal Tagalahe dessandi ajal.
Oktoobris 1917 korraldas ta Helsingi, Kroonlinna ja Piiteri revolutsioonilisi mereväe üksusi, Kornilovi mässu ajal vahistas Krasnovi.
Põnev juhtum tema eluloos leidis aset 1918. aasta 23.–25. veebruari paiku (mille sisse jääb nii Eesti Vabariigi sünnipäev kui ka Nõukogude armee aastapäev), kui Dõbenko pidi organiseerima 1000 madrusega kaitset Narva juures peale tungivatele Saksa vägedele, kuid sisuliselt põgenes sealt vastupanu osutamata Gattšinani. Nõukogude võim võttis ta väeosadelt allumatuse eest märtsi alguses relvad ning arreteeris Dõbenko, kes jäi ilma kõigis ametikohtadest värskes punavabariigis.
Vahi alt ta vabanes peagi tänu revolutsioonilise Balti laevastiku toetusele ja põgenes seejärel Samarasse, kus oli mitu talle lojaalset madruste üksust ning võimul esseeridest maksimalistid. Seal võttis ta avalikult sõna Bresti rahu vastu, mis oli toonane riigi ametlik poliitiline joon. Lõpuks said Lenini keskvõimu toetajad ta tagasi Moskvasse ja andsid kohtu alla.
Kuigi õhus oli võimalus Dõbenko kohtuotsusega maha lasta, mõistis tribunal ta õigeks. Nüüd saatis Nõukogude Venemaa ta Odessasse põrandaalusele tööle, ent Saksa võimudele allunud Krimmi autonoomne valitsus arreteeris Dõbenko Sevastopolis 1918. aasta augustis ning vahetas vangilangenud saksa ohvitseride vastu. Nüüd asuski Dõbenko juhtima Ukraina punavägesid.
Juba 1919. aasta jaanuaris juhtis ta eriotstarbelist gruppi Jekaterinoslavi suunal ning seejärel diviisi, mis neelas alla ka Mahno polgud. Esialgu oli Dõbenko ja Mahno läbisaamine sõbralik, ent see jahenes aprilliks, kui sama diviis vallutas Perekopi ja seejärel kogu Krimmi poolsaare (v.a. Kertši).
Dõbenkole allus 9000-meheline Krimmi Nõukogude Armee ning lisaks oli ta Krimmi Nõukogude Vabariigi sõja- ja merenduse rahvakomissar (minister), mis tähendab, et talle kuulus sisuliselt võimutäius, mida ei pidanud Mahnoga enam jagama. Taganedes valgekaartlaste eest samal aasta kevadsuvel, süüdistas ta Mahnod tegevusetuses ning osales tolle pooldajate likvideerimises Trotski nõusolekul.
Ligikaudu samal ajal likvideerisid Mahno pooldajad esseerist atamani Nikifor Grigorjevi samast diviisist, kel samuti oli tekkinud lahkheli ilmselt nii punaste kui ka anarhistidega. Grigorjevi poolehoid kuulus kõige rohkem rohekaardile alates võitlusest hetmani ja saksa-austria okupatsioonivägede vastu, ent samuti Antandi vägedega Krimmis, Ukraina Raada vastu ja hiljem punakaardiga.
Dõbenko võitles 1. Kaukaasia ratsaväediviisi komandörina 1920. aasta kevadel Denikini vägedega, suvel juba Wrangeli ja Mahno vägedega Põhja-Taurias. Dõbenko surus marssal Mihhail Tuhhatševski alluvuses maha 1921. aastal madruste mässu Kroonlinnas. Stalin lasi Tuhhatševski maha 1937. aastal, Dõbenko järgneval aastal.
