Loe kõiki osi siit.

Punased, võtnud üle staabi, saatsid löögiüksustele järele revolutsiooniliste madruste üksused Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee liikmete juhtimisel. Samal päeval kohtusid Orenburgi löögipataljoni allesjäänud liikmed Krasnõi Bereg (Punane Kallas) nimelises jaamas punaste soomusrongi ja sama punase Siberi 60. laskurpolguga. Kuna raudteelased olid liiprid üles kiskunud, ei jäänud muud üle kui terve päeva lahingut pidada ja anda nõnda ülejäänutele võimalus Magiljovist Gomelisse jõuda.

Revolutsioonilised punaväed jõudsid 25. novembril Belgorodis Jankevski üksuseni ja ühe versiooni kohaselt hävitasid selle pärast 12 päeva kestnud lahingut, teise versiooni kohaselt tuli löögirühmal ešelon maha jätta ja jala edasi minna ning mingit 12-päevast lahingut polnud.

Tunnistajate ütluste põhjal asus ešelon hoopis Tamarovka jaamas, kui sellele lähenes Belgorodi poolt punaste nelja vaguniga rong kahe kerge välisuurtükiga esimesel platvormil. Rongi olid punased käepäraste vahendite-materjalidega kuulide vastu kindlustanud, nagu see toona kombeks oli. Kui vedureid lahutas ligikaudu 100 sammu, kutsus löögirühma komandör punaste delegatsiooni läbirääkimistele, et rahumeelselt edasi sõita nagu see oli juhtunud Kupkanskis ja Millerovos.

Ilmselt läbirääkimised ei õnnestunud. Lühidalt üritas löögirühm Belgorodist põhjapoolt mööduda, aga seal olid punamadrused ja see rong ees. Pärast 25. novembri lahingut Tamarovkas ja järgnenud 29. novembri lahingut rühm lagunes. Soome 1. laskurdiviisi löögirühm murdis tee läände ja teised jätkasid ida suunas, punased nende kannul.

Ühe Musta mere madruse meenutuste kohaselt olla kornilovlased külas kiriku kellatorni mõned kuulipildujad paigutanud, ent istunud seal salamisi tasa, kuni madrused lähenesid laskeulatusse, siis avasid tule kuulipritsidest ja vintpüssidest. Madrused peamiselt mustades vormides paistsid lumevälja taustal hästi kätte.

Kui Läänerinde 4. ja 8. pataljonid olid kaotanud samal päeval lahingus oma komandörid, põgenesid paljud nende isikkoosseisust grupiviisiliselt. Jäi ligikaudu 500 võitlejat, kes võtsid vastu otsuse laiali minna. Mõned löögiüksuste võitlejad, ligikaudu 400 sõdurit ja ohvitseri jõudis Novotšerkaskisse, aga uut formeeringut enam ei sündinud. Võitlejad sulandusid Kornilovi surmapolku ja nii lõpetasid viimased Venemaa löögirühmad oma eksistentsi.

Petrogradis ohvitseride ja junkrute vastuhakul punastele osales 29. oktoobril nii 3. Petrogradi naiste surmapataljon, samuti invaliidide vabatahtlik üksus ning mõned väiksemad moodustised.

Moskva lahingutes samal ajal võitles valgete poolel Läänerinde 7. löögipataljon ja võimalik, et veel üks teadmata üksus. Langenute säilmete põhjal võis kuni 22 protsenti hukkunuist olla löögirühmadest. Kalugasse põgenes punaste repressiivvägede terrori eest neil päevil Moskvast Kaukaasia surma-kavaleride diviis ehk surmaratsadiviis.

Kiievis käis oktoobri viimastel päevadel äge võimuvõitlus bolševike toetava punakaardi ja sovjetiseerunud linnagarnisoni ning Ajutisele Valitsusele truuks jäänud Kornilovi löögipolgu (300 tääki) – pärast Kornilovi riigipöördekatset uue nimega Slaavlaste löögipolk ja 1. Tšehhi-Slovaki laskurdiviis (kuna isikkooseisust moodustasid need rahvused kaks roodu).

Saanud teada punaste riigipöördest Petrogradis, kuulutas Tšehhoslovakkia rahvuslik nõukogu oma toest Ajutisele Valitsusele ning nõusolekust Kiievi sõjaväeringkonnale ja Edelarinde väejuhatusele anda kasutada Tšehhoslovakkia üksuseid selleks, et jätkata võitlust ühise vaenlase, Saksa-Austria vägede vastu. Samas deklareeris nõukogu, et ei sega Venemaa poliitilistesse protsessidesse.

Tšehhoslovakkia 1. ja 2. diviis said otsusest teada 27. oktoobril, aga Ajutise Valitsuse komissari abi Edelarinde staabi juures lubas viia mõlemad üksused Kiievisse. Järgmisel päeval pidas Slaavlaste löögipolk koos Kiievi junkrute sõjakooli õpilastega tänavalahinguid tööliste ja soldatitega, kes pooldasid punaste Nõukogude Kiievi võimu. Lahingud kestsid 31. oktoobri vaherahuni.

Punaste ülemjuhataja Krõlenko lahendas surma- ja löögirühmade saatuse 1917. aasta detsembri alguses käskirjaga nii, et jagas nende isikkooseisu vastavalt sõjaväekohuslasteks, kes läksid olemasolevate väeosade täienduseks ja teised reservi. Rindel olevad ründerühmad tuli hajutada väeosade vahel laiali. Naiste surmapolgud olid juba novembri lõpus vana armee initsiatiivil lagunenud.

Viimaseks kõigist surmaüksustest üleüldse jäi 3. Kubani naiste löögipataljon Jekaterinodaris, mis läks ümberformeerimisele alles 1918. aasta 26. veebruaril, kuna Kaukaasia sõjaväeringkond keeldus selle kui vabatahtliku üksuse edasisest varustamisest.

Novotšerkasskisse jõudis 19. detsembril ešelon polgu 50 rünnakrühmlasest võitleja ja 30 kuulipildujaga. Lisaks jõudis Doni äärde veel ligi 100 kornilovlast kas üksi või gruppidena. Tõestamata on levinud väide, et neid oli 600, sest juba enne viimaseid kokkupõrkeid punastega oli alles jäänud ligikaudu 300 võitlejat. Neist sai vabatahtlike armee esimene polk.

Ometigi oli 1917. aasta suvel jutuks isegi Surmaarmee loomine. Tegelikult olid regulaarvägede ja surmapataljonlaste huvid diametraalselt erinevad ja see oligi löögirühmade huku põhjus. Seal, kus vabatahtlikud tulid kokku, et sõda Saksamaaga patriootilistel põhjustel jätkata, tahtis tavaline sõdur rahu sõlmimist suvalistel tingimustel, iga hinna eest.