Loe kõiki osi siit.

Vene surmapataljonid vs Saksa rünnakrühmlased: ühed kolbad mõlemad

Kopõtini sõnul võib leida tolle sümboli sarnasusi või juuri Vene vanausuliste traditsioonidest nagu mungarüüdelt, mille selga katab Jeesus ristil ja selle all kolp sääreluudega. Seejuures lisab ta, et pole selle valdkonnaga ise tegelenud, vaid seda kuskilt lugenud. Lihtsalt sisetunne.

Taas on tal õigus, sisetunne ei peta. Esimese ilmasõja lõpus ja järgnenud Vene kodusõjas kandsid Ajutise Valitsuse/valgekaartlaste poolel võidelnud Maria Botškarjova kui ka Lavr Kornilovi surmapataljonid vormikäisel pealuud, mille all risti mõõgad ja/või sääreluud – Vene traditsioonis „Aadama pead“. Legendi järgi kõrgus Jeesuse rist just Aadama kääpa ehk ta kolju kohal ning see ongi põhjus, miks mungad oma seljal kannavad nii risti kui ka kolpa.

Religioonis ja kunstis, nagu loomulikult mujalgi, on kattuvaid motiive läbi ajaloo. Samad Lõuna- ja Kesk-Ameerika vabastajad kuulusid katoliku ilmaruumi, kus seda sümbolit ohtralt leida on.

Väidetavalt kandsid Venemaa keiserlikud lennuväeüksused kolba kujutist ning sõja lõpul 1918. aasta septembris ehtis Saksa armee kõik oma tankid, ka trofeemasinad, sarnaselt.

Kitsalt militaarsümboolikale pidama jäädes ongi see läbi uurimata ala. Tõsistel ajaloolastel on märksa olulisemat materjali, mille kallal töötada kui näiteks Venemaa kodusõjaaegsete, paljuski isetekkeliste relvaformeeringute sümboolika – ja pealuusümbol tähistas vabatahtlikke üksusi.

Vähemalt Eestis pole sellega keegi tegelenud, on ühel nõul nii Kopõtin kui ka Sõjamuuseumi teadur Siim Õismaa. Kogu info on äärmiselt eklektiline.

Ometi ei puudu sümboolikal oma paradoksaalne võlu. Samas ei tasu ka liiale minna. Kuigi pealuusümbol ja mustad mundrid käivad läbi ajaloo justkui kokku, pole mitte kõik mustades vormides võidelnud pealuu-sõdalased. Lõppeks eelistasid ka Venemaa monarhistlikud „mustasajalised“ marurahvuslased musta kanda ja kuigi paljud neist sõja käigus võisid ka vabatahtlikena surmaüksustesse astuda, ei käinud kolp nende ametliku sümboolika juurde.

Sõjaajaloolase Jüri Kotšinevi soovitusel tasub alustada igal juhul Preisimaast kui kindlast ajaloolisest lähtekohast.

Alguses oli Braunschweigi „must leegion“

Kõik algas 1809. aastal Braunschweigi hertsogi Friedrich Wilhelmi vabatahtlikest Mustast Leegionist ja Viiendast Napoleoni-vastasest koalitsioonist, aga sellel lool on ka eellugu.

Nimelt kolm aastat varem oli saanud lahingus surmavalt haavata tolle hetsogi isa, Braunschweig-Lüneburgi hertsog Karl Wilhelm Ferdinand, oli lagunenud Neljas koalitsioon, mille tulemusena Napoleon liitis hertsogkonna oma venna Jérôme Vestfaali kuningriigiga ning tegi Friedrichist kui troonipärijast maatamehe.

Poeg ei leppinud oma saatusega, vaid ootas ära Austria ja Inglismaa uue (tolle viienda) liidu Prantsusmaa vastu ning värbas endale tol 1809. aastal Austria armee alluvuses vabatahtlike üksuse, pantides selle rahastamiseks oma Sileesias paikneva Oleśnica vürstkonna praeguses Poolas.

Sellel kõigel on tähtsust täpselt nii palju, et vabatahtlike peamiselt musta värvi vormirõivaste kohta läks liikvele algusest peale mitu legendi, mille kohaselt hertsog leinas sel viisil a) oma isa; b) oma hertsogkonda; või c) hoopis aasta varem surnud naist, Badeni printsessi Mariat.

Igaljuhul koosnes too ligikaudu 2300-meheline eliitüksus ulaanidest, husaaridest, jäägritest ning paljudest teistest väeliikidest, ent valdavalt kandsid nad musta ja nende motoks oli „Võit või surm“. Kaardiväepataljon kandis oma vormimütsil kokardina klassikalist hõbedast surnupealuud, mille all diagonaalselt risti säärekondid.

Pärast lüüasaamist sama aasta suvel Wagrami lahingus sõlmis Austria Prantsusmaaga rahu, millega hertsog taaskord ei leppinud, vaid viis oma „mustad braunschweiglased“ lahingutega läbi Saksamaa. Üürikeseks ajaks õnnestus vallutada seejuures Braunschweigi linn ehk kodukants. Ülekaalukate Vestfaali vägede ees tuli siiski võideldes taanduda ning pärast mitut lahingut evakueeris Briti merevägi „mustad hordid“ Weseri jõe suudmest Loode-Saksamaa rannikult Inglismaale, kus teda tervitas hertsogi nõbu ja naisevend, printsregent ning hilisem kuningas George IV.

Järgnevad aastad võtsid braunschweiglased osa brittide Napoleoni-vastasest kampaaniast Portugalis ja Hispaanias.

Kui Napoleon 1812. aastal Venemaalt taganes, õnnestus Friedrich Wilhelmil aasta pärast taas Braunschweigi troonile tõusta. Veel võttis Brauschweigi korpus (väeosa muutus korduvalt pataljonist rügemendiks ja korpuseks) osa 1815. aastal Waterloo lahingust Seitsmenda koalitsiooni vägede koosseisus ning selle eellahingust Quatre Bras’l ehk ristteel, mis viib Brüsselisse. Seal sai hertsog musketikuuli tabamuse ja suri maksavigastusse. Mustal korpusel oleks olnud taas põhjust musta kanda, aga peagi lõppesid Napoleoni-vastased sõjad, kui Prantsusmaa keiser troonist lõplikult ilma jäi.

Kokkuvõtteks olid braunschweiglased saavutanud vaprate surematu kuulsuse ning 1820. aasta paiku läks enamus vabatahtlike üksuse isikkoosseisust erru. Riviteenistusse jäi vaid Braunschweigi jalaväerügement nr 92 ja husaarirügement nr 17. Mõlemad kasutasid edasi hõbedast pealuu-motiivi, mis kattis pea kogu vormimütsi esikülje. Nii jäi see ka 1866. aastal, kui Preisimaa armee lõimis hertsogkonna vabatahtlikud ja 1871. aastal Saksamaa ühinemisel.

Braunschweiglased olid inspiratsiooniks paljudele järgnevatele „pealuukandjatele“. Just neilt laenas pealuusümboli (nagu ka peaaegu kogu mundri) kreeklasest Doonau Vürstiriigi prints, Vene keisri ratsakaardiväes 25-aastaselt kindralmajoriks tõusnud Napoleoni-sõdade veteran ja Aleksander I isiklik adjutant Viini konverentsil Alexandros Ypsilantis, kes oma vabatahtlike üksusega alustas 1821. aastal toona Türgile kuulunud Moldaavias vabadusvõitlust Osmani riigi vastu eesmärgiga revolutsioon Kreeka pinnale viia. Sealsed rumeenlased, selmet ühineda võitluses türklaste vastu, hakkasid arveid õiendama oma rikkamate rahvuskaaslastega. Keisri algsel heakskiidul alanud sõjakäik sai ka muid tagasilööke kuni selleni välja, et tsaar oma soosikust poliitlistel põhjustel lahti ütles. Kreeka peab seda aastat siiani oma riigi sünnihetkeks, kuigi Ypsilantis kodumaad kunagi vabana ei näinud.

Tema husaarimütsi ehtis suur hõbedane pealuu ristis kontidega tolle all, nagu braunschweiglastelgi. Väiksem samasugune sümbol oli ka vööl, mis diagonaalis üle rinna jooksis. Ainsa erinevusega oli ortodokssel vabatahtlike üksusel pealuu kohal ka hõbedane rist.