Valjala linnamäel Saaremaal jätkuvad kolmandat aastat järjest arheoloogilised kaevamised, millest tänavu võtab osa suurem meeskond kui kunagi varem. Selle aasta kaevamistega Valjala maalinnas alustati 2. augustil. Vaatamata vihmasele ilmale ei lasknud arheoloogid end heidutada ning kolmandaks hooajaks on tehtud tugev algus.

Sel aastal pööravad arheoloogid erilist tähelepanu mitmele olulisele küsimusele. Milline oli Valjala linnuse ehitusprotsess? Kas 1227. aastal, mil toimus ristiusustamine, oli Valjala linnus juba kiviehitis? Lisaks uuritakse, kas Valjala linnust kasutati veel pärast muistset vabadusvõitlust.

Seniste kaevamiste käigus on ilmnenud, et 1200. aastate paiku oli Valjala linnus võimsate kivivallidega. Alles viimastes ehitusjärkudes kaeti linnus muldvalliga. 12.–13. sajandil oli linnus kaitstud ka puidust kindlustiste abil. Kivilinnus ei jää vallide kõrguse, suuruse ja ehitusliku keerukuse poolest millegi poolest alla ka Rootsis asuvatele Ölandi saare keskaegsetele kivilinnustele. Nii võis see olla omal ajal Läänemere ääres üks võimsamaid linnuseid.

Nagu võib lugeda Henriku kroonikast, oli Valjala 13. sajandi alguses kõige tähtsam saarlaste keskus. Linnuse alistumisega 1227. aastal oli ristisõdijate poolt vallutatud kogu Saaremaa ning teisedki kihelkonnad andsid alla, kuuldes Valjala langemisest.

Valjala linnus asub Kesk-Saaremaa lõunaranniku läheduses, mis on tuntud rikkalike arheoloogiliste leidude poolest. Siinsetes kalmetes on leitud mitmeid luksusrelvi ja ehteid, mis viitavad piirkonna eliidi jõukusele 12.–13. sajandil. Valjala maalinn asus tõenäoliselt merele oluliselt lähemal kui tänapäeval, kuna maapind Saaremaa lõunaosas on viimase aastatuhande jooksul tunduvalt tõusnud. Arvatakse, et läbi Pahnasoo jõe võisid kergemad viikingilaevad peaaegu linnuse külje alla välja pääseda. Tänapäevalgi piirab linnust lõuna ja lääne poolt Pahnasoo, mis ulatub otse linnuse jalamini. Suure tõenäosusega oli kaubandus selles piirkonnas oluline rikkuse allikas.