Sõjajärgne maailmakord on surnud ja selle põhjuseks on iseenese löödud haavad. Võrreldes toetust Ukrainale ja Iisraelile, ilmneb surmav puudujääk Lääne juhtrolli puhul: seda peaaegu ei eksisteeri, kirjutab USA militaaranalüütik Andrew Tanner Substackis.
Aus hoiatus: see võib kõlada kui tiraad, kuid on aegu, mil tuleb tõde selgelt välja öelda. Maailm seisab taas ohtliku pöördepunkti ees ja kui asjad lähevad nii, nagu paistab, siis pole tagajärjed meeldivad.
Iisrael on loonud ohtliku pretsedendi, mis seab tulevastes konfliktides ohtu sõjaväelased ja nende pered, kui tarneahelate saboteerimise taktika peaks edasi levima. Need, kes õigustavad või tähistavad seda, mida Iisrael just tegi Liibanonis, on sama halvad kui need, kes rõõmustavad Hezbollah’, Hamasi või huthide raketirünnakute üle. Nemad kannavad suurimat vastutust sõjajärgse maailmakorra kokkuvarisemise ja selle asendumise eest millegi kohutavaga.
Ajalugu ei kordu sellepärast, et ta peab; samad halvad ideed tulevad lihtsalt ikka ja jälle tagasi, nagu Tolkieni “Sõrmuste isanda” Sauroni vaim – kuni nende jõud purustatakse. Vanad õigustused kuritegudele lastakse jälle ringlusse ja peagi väidetakse jälle, et kõik, mida “meie” teeme, on õige, sest me oleme “head”, ning meie vaenlased polegi õieti inimesed ja väärivad igasugust valu, mida me neile sobivaks peame.
Võimukad inimesed mängivad alati sama haiget mängu. Ja nende rahvad jäävad kõik sama pimedaks. Täna plahvatavad piiparid ja käsiraadiod, aga homme tulevad droonid, mis on laetud termiidi või lausa happega ja tabavad koole. Kui “nemad” teevad seda, on see terrorirünnak, kui aga “meie” teeme seda, on see õiglane kättemaks. Lapsed surevad mõlemal juhul.
Seepärast on paljud inimesed pikka aega püüdnud luua reegleid, mis reguleeriksid käitumist relvakonfliktides. Need reeglid keelavad näiteks sõjavangide ja tsiviilisikute sihiliku tapmise, suurtükirünnakud asustatud piirkondadele või kobarmoona kasutamise tsiviilelanike lähedal. Reeglid pole täiuslikud, kuid nad loovad teatud standardi. See on vähemalt vundament, millele tugineda.
Need, kes neid reegleid rikuvad, märgistavad end ära. Mitte moraalses, vaid pragmaatilises mõttes: kui otsustate kedagi ilma põhjuseta brutaalselt kohelda, olete valmis tegema seda kõigile. Kui rahvusvahelistes suhetes valitseks tõesti moraal ja eetika, siis peetaks Putinit ja Netanyahut sama liiki tegude eest vastutavateks.
See karm tõde on mürgikarikas, millest on otsustanud rüübata enamik Lääne maailma liidritest ja arvamusliidritest, häbistades neid igaveseks. Nende otsus õõnestab ja lõpuks hävitab kõik jõupingutused demokraatia säilitamiseks ning autokraatide vastu võitlemiseks üle kogu maailma.
Suurim oht, millega ameeriklased ja nende liitlased praegu silmitsi seisavad, on nende enda silmakirjalikkus Ukraina ja Iisraeli toetuse osas. See on mõjuv hoiatus Taiwanile, Jaapanile, Vietnamile või mis tahes muule riigile, kes on mures Hiina kavatsuste pärast: teid ohverdatakse.
Eelkõige puudub Ameerika liidritel julgus, et Taiwani Hiina eest kaitsta. Kogu nende jutt on vaid bluff. Ainult Iisrael saab osaks sellisest toetusest, mida USA teeskleb, et ta on oma liitlastele kohustatud andma, ja see on tingitud 40 aasta vanusest võrgustikust mõjukate otsustajate vahel Iisraelis ja USA-s, kes on loonud lähedased isiklikud sidemed.
Täpselt nagu Ukrainas – kui seistakse silmitsi tuumaeskalatsiooni ohuga, võib olla kindel, et Ameerika liidrid leiavad ükskõik millise ettekäände sõjategevuse lõpetamiseks.
See ei ole populaarne argument. Kuid see on vajalik, sest just nagu USA-s ja Suurbritannias 1941. aasta lõpus, valitsevad ka meil illusioonid oma sõjalise tugevuse ja võime üle peatada kindlameelne vastane. Jaapan purustas Suurbritannia positsiooni Aasias täpselt samal ajal, kui ta hävitas Ameerika peamise laevastiku Pearl Harboris, ja kui ta oleksid seejärel valinud mõistliku strateegia, poleks Jaapan võib-olla lüüa saanud.
Hiina tee Taiwani vallutamiseks ilma ühegi lasuta seisneb selles, et ta kasutab ära Ameerika silmakirjalikkust, lahutamaks teda liitlastest aeglase ja sihipärase eskaleerimise teel ning sundides USA-d andma esimese löögi. Ameerika paistaks siis kui tarbetu konflikti provotseerija, mida ta pole valmis võitma, kasutades liitlasi sobivate kilpidena.
Mida lähemal asub baas või lennukikandjate tegutsemisala Hiinale, seda suuremas ohus see on. Hoolimata sellest, kui palju rakette Pentagon paigutab Ryukyu saartele Taiwani põhjatipu lähedal, suudab Hiina alati tulistada USA lennukikandjate ja seal tegutsevate merejalaväelaste pihta rohkem droone ja rakette, kui nad suudavad tõrjuda. Seetõttu peavad ameeriklased hoidma end tagasi.
Kui USA-l ei lubata alustada lahingumissioone vähemalt Jaapani territooriumilt, on lennukikandjad ja Mariaani saarte kett USA ainus ettenihutatud baas. See kitsendab märkimisväärselt alasid, mida Hiina peaks konflikti korral ründama või kaitsma, piirates omakorda USA jõude, mida saaks kasutada blokaadi murdmiseks, juhul kui langetataks selline otsus. Tänapäeva USA-l pole tõenäoliselt soovi võidelda olukorras, kus võiduvõimalused pole selgelt nende kasuks.
Hiina laevad võivad asuda vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel oma rannikust, laiendades Hiina õhukaitsekilpi. Muutub võimalikuks hoida piiramatult lennukeid Taiwani idaosas õhus, ja see võimaldab varitseda allveelaevu. Droone kasutades muutub see geograafiline ebavõrdsus veelgi silmatorkavamaks, kuna Hiinas on liiga palju stardipunkte, et neid saaks kõiki pommitada. Peking võib lasta oma mereväepolitseil ja rannavalvel ahistada ning kontrollida Taiwanile suunduvaid kaubalaevu, samas kui sõjavägi valvab kaugemal, sundides välismaiseid laevu võtma tohutut riski, kui lahingud peaksid algama.
Mida peaks Taiwan tegema, kas esimesena tule avama? Taipeid nähtaks siis sõja algatajana, mida keegi ei taha. Lõuna-Korea ja Jaapan seisaksid silmitsi õudusunenäoga, kus Washington eeldaks neilt osalemist massiivses sõjas, mida Hiina alustas “ainult” mõnede laevade kontrollimisega. Miks peaksid nad sellisel juhul riskima Taiwani kaitsmisega, arvestades, kui aeglaselt USA on toetanud Ukrainat, samas kui Hiina hoolitseb selle eest, et mitte luua muljet täiemahulisest sissetungist?
Oluline eelis, mida Peking selles olukorras omaks, on võimalus määrata tempot ja hallata oma riske. Kui Xi on kindel, et USA ei lähe sõtta tuumariigiga, võrreldes USA käitumist Iisraeli ja Ukraina toetamisel, siis muutub väga huvitavaks, kuidas Jaapan ja Lõuna-Korea sellise surve all käituksid. Kui nad vastavad jõuga, saab karantiini alati tagasi pöörata ja kuulutada see eduks. USA enda reaktsioon võib konflikti ajal ja pärast seda kahjustada rohkem kui aidata, võõrandades oma liitlasi või lihtsalt tõestades oma ebakompetentsust. Korduskatse kuus kuud hiljem võib juba õnnestuda.
Tõsine erinevus Ameerika toetuse vahel Ukrainale ja Iisraelile on oluline vihje, mis näitab, kus USA prioriteedid tegelikult asuvad. Pole põhjust arvata, et USA täidab piisavalt mis tahes kohustust peale selle, mis on antud Iisraelile. Isegi püha NATO 5. artikkel on kahtlane, selle potentsiaali kasutatakse perversselt Ukrainas õigustusena mitte tulistada alla venelaste droone, mis lähenevad NATO õhuruumile või isegi sisenevad sinna. Kui käes on tõeline kriis, siis kui on olemas viis taganemiseks, leiab Washington selle ilmselt üles.
Hiinal ei ole vaja Taiwani vallutada, et seda tõhusalt kontrollida: piisab vaid ühe korra näitamisest, et keegi ei saa edukalt sekkuda, kui Hiina otsustab rünnata. Taipeid saab aeglaselt ressurssidest ilma jätta ja kurnata. Pärast seda, kui on nähtud sõja tegelikke kulusid Ukrainas – isegi kui ei ole tegemist kaotusega –, ei kipu ükski demokraatlik juht vastasseisus Hiinaga kiirelt päästikule vajutama. Ja kui pole vabadust tulistada välja tuhandeid rakette ja droone, mis väidetavalt peaksid Hiina ranniku lähedal Pekingit heidutama, siis pole neist kasu.
Kes võiks tõsiselt uskuda, et USA riskiks tuumasõjaga Taiwani pärast, kui isegi Moskva kõige leebem ähvardus suudab tõrjuda Ukraina toetamise? See kahtluseseeme on surmav.
See, koos reaalse ohuga, et USA võib oma sisepoliitilise vastasseisu tõttu laiali laguneda, on põhjus, miks ma pidevalt kalkuleerin, kuidas struktureerida lääneranniku kaitsejõude ja Vaikse ookeani liitu – NATO-t Vaikse ookeani piirkonnas. Loodetavasti on see mõttetu hobi, kuid üha enam mõtlen sellele…
Kui viimased aastad on midagi maailma kohta selgeks teinud, siis kindlasti fakti, et silmakirjalikkus valitseb rahvusvaheliste suhete üle. Meile, kes me hoolime tegelikult vabadusest, demokraatiast ja inimõigustest, on valus näha, kuidas sellised põhimõtted koloniseeritakse ja neid kuritarvitatakse inimeste poolt, kes väidavad, et nad on otsustanud neid kaitsta.
Süsteemis, mida juhivad inimesed, määravad ootused kõike. Inimesed käituvad enamasti vastavalt oma väljaõppele: nad õpivad, millised tegevused toovad kaasa kasu või kannatusi, ja reageerivad vastavalt. Dollarid on väärtuslikud, sest inimesed usuvad, et nad saavad erilise tähendusega paberitüki vahetada asjade vastu, mida nad tegelikult vajavad. Kui hinnad kiiresti muutuvad, on inimesed sunnitud leidma parima viisi oma piiratud sissetuleku kulutamiseks.
See nõuab aega ja vaeva – igavesti piiratud ressursside juures. See toimub ka ebakindluse maailmas, kus eksimine määrab inimese positsiooni järgmises mänguringis. Need, kellel on õiged oskused, sidemed või õnne, suudavad läbi tulla, aga need, kes pole sündinud õigesse olukorda, seisavad silmitsi takistustega, mis jätavad nad haavatavaks.
Mõned ajad kiirendavad elu tavapärast keerlemist dramaatiliselt, tavaliselt siis, kui mõni oluline ootustekogum, mida paljud inimesed jagavad, puruneb. See tekitab tohutu ebakindluse, mis imbub igasse suhtlusesse. Inimestel on raske hinnata, mis juhtuma hakkab, ja mõned hakkavad riskima. Ebastabiilsus suureneb ja kuhjub, mis viib üleüldise tundeni, et kõik, mida varem iseenesestmõistetavaks peeti, laguneb.
Vaadake viimase kahekümne aasta jooksul maailma ja tõde peaks olema ilmne: ebastabiilsus levib ja pinged kõigi gruppide vahel süvenevad. See omakorda sunnib otsima välisvaenlasi, et summutada sisepingeid, mida põhjustab kõigi kasvav hirm.
Venemaa juht Putin ja Iisraeli peaminister Netanyahu on kaks maailmaliidrit, keda ühendab põhiline vajadus tekitada nii palju konflikte kui võimalik, et tagada oma ellujäämine. Nad on, kuigi tavapärane tarkus seda ebamugavat tõde ei taha tunnistada, liitlased. Netanyahu juhtimise all on Iisrael kujunenud Putini vaikseks ja abivalmis partneriks kaose külvamisel Lähis-Idas.
Mõlemad juhid püsivad võimul, sundides oma võimalikke konkurente keskenduma välisvõitlustele. Iisraeli demokraatia on jäigastunud igavese ellujäämisvõitluse raskuse all, samas kui Venemaal pole seda kunagi olnud. Mõlemaid riike juhivad oligarhid, kes suunavad riiklikku poliitikat oma huvide kindlustamiseks. Mõlemad saavad piirkonna ebastabiilsusest kasu: Iisrael seepärast, et tema juhid peavad püsima pidevas konfliktis, vältimaks riigi järkjärgulist ülevõtmist usuliste äärmuslaste poolt; Venemaa seetõttu, et Putin tahab saada üleilmse OPECi juhiks, kui fossiilkütuste varud paratamatult vähenevad.
Putin ehitab impeeriumi, et üle elada kliimamuutused; Netanyahu pääseb vanglast, olles peaminister. Seda positsiooni hoiab Netanyahu ainult seetõttu, et ta pakub seda, mida tahab Iisraeli äärmuslik parempoolne fraktsioon: etnilist puhastust kõigil territooriumidel, mida peetakse muistse Iisraeli osaks. See ulatub tänapäeva Jordaania, Süüria ja Iraagini, äärmuslased kuulutavad piibellikku õigust domineerida Tigrise ja Eufrati jõgedeni ulatuval alal.
Mõlemad juhid hävitavad oma rahvast, klammerdudes võimu külge iga hinna eest. Iisraeli tegevus on tänapäeva antisemitismi allikas, samal ajal kui Venemaa jääb igavesti paariaks. Mõlemad riigid hävitavad end, sest mida rohkem investeerida sõtta, seda vähem saab kulutada oma rahva vajadustele. Iisraeli ja Venemaa agendid on aastakümneid säilitanud häid suhteid üle kogu maailma, eriti USA-s, püüdes mõjutada kodumaist poliitikat oma huvides.
