Muinaseestlaste suhe surnutega võib tänapäeva inimesele esmapilgul tunduda kummaline, kuid kui süveneda, leidub selles palju tuttavlikku. Surm ei tähenda inimese lahkumist perekonnast, hõimust ega rahvusest. Meie mõtted ja tegemised on sageli suunatud nendele, kes on läinud Toonela maile. Seega oleme endiselt üks kogukond, mis aeg-ajalt teatud päevadel taas kokku saab. Need päevad on tõelisele eestlasele pühad.
Hingedeajal austatakse ja oodatakse koju surnud esivanemate hingi. Sel ajal on hinged liikvel, külastades omakseid ja tuttavaid paiku. Peetakse hingedepäevi, et neid hingi austada, võõrustada ja seejärel ära saata. Kodu hoitakse puhas ja vaikne, tööd, mis tekitavad müra, lükatakse edasi, ja õhtuti ei töötata üldse. Samuti ei tehtud villa ja lõngaga seotud töid. Hingedepäevad on olnud sageli järjestikustel esmaspäevadel või neljapäevadel.
Hingedeaega on tähistatud erineval ajal, kõige tavalisemalt oktoobris–novembris, kasupäevast kuni mardi- ja kadripäevani ulatuvas vahemikus. Muinaseestlaste jaoks kestis hingedeaeg 5–7 nädalat.
Hingedeajal oodati hingesid koju ja neile kaeti laud, et nad saaksid toitu maitsta. Paluti hingedelt kaitset põllule ja karjale ning räägiti neile, mis talus aasta jooksul juhtunud oli. Viimaks oli aeg tänada ja saata hinged taas ära.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad, kuid see ei teinud inimestele hirmu. Muinaseestlased mõistsid, et hingedeaeg on osa loomulikust eluringist ja vajalik selleks, et säilitada suhteid esivanematega ning austada nende mälestust.
Põhjaeestlaste jaguaeg oli sarnane hingedeaega tähistatud perioodiga, kus oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg või hingedeaeg võis olla muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikeseaasta.
Muinaseestlaste hingedeajast võime õppida, et surma ei ole tarvis karta. Hingedeajal oldi avatud suhtlusele surnutega, austati nende mälestust ja tunti ühtekuuluvust esivanematega. Tänapäeva inimesedki võiksid pöörduda tagasi selle aja tarkustesse ja traditsioonidesse ning mõista, et hingedele austuse avaldamine ja nende meeles pidamine on osa meie pärandist. See võib aidata leevendada hirmu surma ees ning tuua meid lähemale meie juurtele ja esivanematele.
