Eesti hariduspoliitikas on taas tõstatunud küsimus tasuta kõrghariduse jätkusuutlikkusest. Erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid Haabersti osakonna aseesimees Alar Raassild kirjutab hiljutises Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos, et kuigi tasuta kõrgharidus on Eesti ühiskonnale ja majandusele olnud märkimisväärne väärtus, vajab see idee uuesti läbimõtlemist, et kohanduda uute majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega.
Raassild rõhutab, et tasuta kõrghariduse eesmärk on olnud noortele võrdsed võimalused tagada. “Eesti on väike riik, mis on ajalooliselt väärtustanud haridust kui ühiskonna arengumootorit. Tasuta kõrgharidus on paljudele eestlastele olnud unistus, mis peegeldab võrdsete võimaluste ja sotsiaalse õigluse ideid,” selgitab Raassild. Tema sõnul on see võimaldanud paljudel noortel, sõltumata nende majanduslikust taustast, omandada haridus ja seeläbi tõsta kogu riigi teadmus- ja oskustepõhist kapitali. Kuid tasuta kõrghariduse tagamine nõuab märkimisväärseid ressursse, mida ei pruugi olla võimalik säilitada, kui majandusolukord halveneb.
Raassild toob välja, et riikides nagu Soome ja Saksamaa on samuti olnud debatt tasuta kõrghariduse üle. Paljudes riikides, kus varasemalt oli tasuta haridussüsteem, on nähtud vajadust tasuliste elementide järele. Näiteks Saksamaa on kehtestanud õppemaksud välisüliõpilastele ja valitud magistriprogrammidele, et leevendada ülikoolide finantsilist koormust, hoides samas bakalaureusekraadid tasuta. Ka Eestis võiks kaaluda osalist või selektiivset tasulist süsteemi, mis võiks hõlmata magistri- ja doktorantuuritasemeid, jättes bakalaureuseõppe tasust vabaks. Raassildi sõnul tagaks selline süsteem noortele esmase hariduse kättesaadavuse, kuid võimaldaks riigil rohkem ressursse suunata sinna, kus neid enim vajatakse.
Raassildi sõnul seisneb tasuta kõrghariduse peamine väärtus mitte ainult selles, et see annab noortele kättesaadava hariduse, vaid ka selles, et haridus aitab vähendada regionaalset ja majanduslikku ebavõrdsust. “Eestis, kus regionaalne ebavõrdsus on kasvav probleem, on tasuta kõrgharidus vahend, mis aitab vähendada sotsiaalset kihistumist,” rõhutab Raassild. Kui kõrgharidus muutuks täielikult tasuliseks, võib see tema sõnul viia olukorrani, kus andekad, kuid majanduslikult vähemkindlustatud noored jäävad kõrgharidusest ilma.
Lisaks tasuta ja tasulise kõrghariduse kombineerimisele pakub Raassild välja ka tulemuspõhise rahastamise ja stipendiumide süsteemi. Tema sõnul võiks riik tagada tasuta hariduse neile tudengitele, kes näitavad üles akadeemilist pühendumust ja saavutavad häid tulemusi, motiveerides seeläbi noori oma õpitulemustele keskenduma. “Selline süsteem võiks olla lahendus, kus tasuta haridus on kättesaadav nendele tudengitele, kes näitavad üles akadeemilist pühendumust ja saavutavad häid tulemusi. Sel juhul saab riik keskenduda haridusinvesteeringute suunamisele nendele tudengitele, kellel on suurem tõenäosus lõpetada edukalt õpingud ja tuua kasu nii tööturule kui ka ühiskonnale laiemalt,” selgitab Raassild.
Raassild käsitleb ka õppelaenude süsteemi, mida on rakendatud Suurbritannias ja Singapuris. Nendes riikides saavad tudengid õppelaenu, mille tagasimaksmine algab alles pärast tööturule sisenemist ja teatud sissetuleku taseme saavutamist. Selline süsteem annaks tudengitele vabaduse hariduse omandamisel, ilma et nad peaksid õpingute ajal suure õppemaksu pärast muretsema. “See süsteem võimaldaks tudengitel omandada kõrgharidust ilma otseste kulutusteta, kuid kohustaks neid tulevikus maksma tagasi oma laenu proportsionaalselt nende teenitava sissetulekuga,” lisab Raassild.
Lõpetuseks kutsub Raassild üles leidma kompromissi, mis arvestaks nii tasuta kõrghariduse olulist väärtust kui ka riigi piiratud ressursse. “Tasuta kõrgharidus on oluline investeering tulevikku, kuid tuleb leida viise, kuidas seda jätkusuutlikult säilitada ka keerulistel aegadel,” tõdeb Raassild, rõhutades, et tasuta kõrgharidus võib olla ühiskonna sidususe ja majandusarengu alustala, kuid vajab tasakaalustatud ja kaalutletud lahendusi.
Sellise süsteemi loomine eeldab Raassildi hinnangul avatud ja põhjalikku arutelu. Oluline on leida lahendus, mis toetab andekaid noori, suurendab sotsiaalset liikuvust ja hoiab Eesti kõrghariduse kättesaadavana kõigile, kes soovivad õppida ja oma võimeid arendada.
