21. septembril, madisepäeval on Eesti ajaloos toimunud mitu lahingut, kuid üks neist paelub eestlaste tähelepanu ka üle 800 aasta hiljem. Viljandimaa põhjaosas toimunud Madisepäeva lahingus langes 1217. aastal muistne eestlaste kuningas ja vapper sõdalane Lembitu, kelle nimi jääb alati Eesti vabadusvõitluse lehekülgedele. Lembitu elu ja teod jäävad igavesti meenutama tema rolli Eesti ajaloos ning tema tarkust, julgust ja juhtimisoskusi.

Lembitu kodupaigaks ja -linnuseks võib olla olnud Lõhavere, mis on Läti Henriku kroonikas tuntud Leole‘na. Tänapäeval teame, et Lõhavere asus Viljandimaa põhjaserval ning seda kasutati linnusena 12. ja 13. sajandil. Ajaloolised leiud kinnitavad, et Lõhavere on põlenud vähemalt kahel korral. Lembitu ise elas tõenäoliselt linnuse jalamil asunud külas.

Muistne Eesti eliit oli 13. sajandi alguses valdavalt pärilik ja erines tugevalt rahva põhimassist nii poliitilise kui varandusliku seisu poolest. Nagu on oletanud Mart Helme raamatus “Lembitu: Eesti kroonimata kuningas” (2010), kasvas Lembitu üles oma isa ja teiste esivanemate autoriteedi all, kujunedes juba noorena juhtimise ja käskimise kunstis osavaks. Tema võimed tõusid esile juba lapsepõlvest peale, ja võib eeldada, et Lembitu oli oma isa lastest kas kõige vanem või eriliste võimete tõttu välja valitud pärijaks.

Lembitu oli küps valitseja, rahvusvaheline poliitik ja sõjapealik. Ta näitas oma isiklikke võimeid ning tõenäoliselt olid ka tema õpetajad olnud oskuslikud valitsejad ja sõdalased.

Lembitu aeg ei olnud sugugi vähem poliitiliselt keeruline kui meie aeg. Ristisõja käigus üritasid parajasti sakslased, lätlased ja liivlased Eesti alasid vallutada – kes võõra religiooni vägivaldseks kehtestamiseks, kes lihtsalt röövimiseks ja rüüstamiseks. Juba 1211. aastal Viljandit piirates jõudsid ristisõdijad Lembitu kodupaigale väga lähedale, kuid Lembitu ja Meeme juhitud Sakala maakonna mehed võtsid ette kättemaksuretke Lätti. Nad rüüstasid Rubene kirikut ja võtsid kaasa naisi ja lapsi.

Aasta hiljem toimus Lembitu juhtimisel aga sõjaretk venelaste vastu. Nimelt olid venelased Pihkvast tulles 1212. aasta talvel teinud röövretke Järvamaale ja sealt Harjumaale, kus asuti piirama Varbola linnust. Pärast lunaraha saamist venelased lahkusid, kuid peagi järgnes eestlaste karistusaktsioon, mille käigus sakalased ja ugalased ründasid Pihkvat. Lembitu juhitud malev vallutas ja rüüstas Pihkva linna.

Ristisõdijad jõudsid Lembitu kodupaika 1212. aastal ja põletasid hooned maha. 1215. aastal piirati Lembitu linnust, kus ta ja teised alistusid ja lasid end ristida. Sellest hoolimata linnus rüüstati ja Lembitu viidi vangina minema, kuni ta oli valmis oma poegi pantvangiks andma.

Aastal 1217 ühendasid saarlased, ridalased, sakalased ja ugalased jõud, moodustades ühise sõjaväe, mille suurus ulatus umbes 6000 meheni. See vägi kohtus riialaste, lätlaste ja liivlaste väega, mis oli umbes 3000 meest tugev. Kokkupõrge toimus madisepäeval – 21. septembril.

Madisepäeva lahing oli verine ja julm, ning selles lahingus langes Lembitu ühe lätlase käe läbi. Ka teised eestlaste vanemad Wottele ja Maniwalde hukkusid võitluses. Rüüstamine jätkus seni, kuni Lembitu vend Unnepewe sõlmis uuesti rahu.

Lõhavere linnamäelt leiti üks pikk kaheteraline mõõk 1961. aastal arheoloogilistel kaevamistel. Sellised mõõgad olid muinasaja sõdalastele hindamatu väärtusega relvad. Pole sugugi välistatud, et tegu võib olla just Lembitu mõõgaga.

Lembitu elu oli täis julgust ja vastupanu võõrvõimule ning tema mälestus elab edasi Eesti ajaloos. Tema võitlusvaim ja pühendumus oma rahvale on inspireerinud põlvkondi ning teda jäädakse alati meenutama kui Eesti muistse vabadusvõitluse kangelast. Nii on Lembitut palju kordi kujutatud ka kirjanduses ja kunstis.

Üks huvitavamaid ja vähe tähele pandud Lembitu kirjanduslikke kujutlusi pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sulest. Eepiline poeem “Lembitu” jäi Kreutzwaldi viimaseks teoseks ning ilmus 1885. aastal juba pärast autori surma. Selles poeemis on Lembitu kõva käpp ka teoloogilistes debattides. Jäägu tema mälestuseks siia Kreutzwaldi vahendatud Lembitu vastukõne kahepalgelisele ja korrumpeerunud preestrile: