Eesti kirjandusmaailmas vallandus septembri lõpus terav vaidlus, kui kirjanik Mihkel Mutt avaldas luuletaja Juhan Viidingu biograafias „Juhani evangeelium“ kaks tema surmaeelset hüvastijätukirja. Pärijad süüdistasid kirjanikku autoriõiguste rikkumises ja nõudsid raamatu müügilt eemaldamist.
Pea 400-leheküljeline „Juhani evangeelium“ käsitleb Viidingu elu, loomingut, suhteid ja viimaseid eluaastaid. Avaldatud kirjad sündisid luuletaja elu viimastel tundidel ning olid adresseeritud tema lähedastele. Mutt põhjendas nende avaldamist sooviga säilitada Viidingu isikupärane väljenduslaad ja vältida ajaloo moonutamist.
Oktoobri alguses mõistis kirjade avaldamise hukka Juhan Viidingu tütar Elo Viiding ajalehes LP Vilja Kiislerile antud intervjuus. „See hüvastijätukiri ei olnud kirjutatud „armsale Mihklile“ või „armsale eesti rahvale“,“ teatas Elo Viiding ja lisas: „Inimlik jultumus seda rahaks teha peab olema mõõtmatu.“
Mutt selgitas Vikerraadio saates „Loetud ja kirjutatud“, et oli ekslikult lähtunud isikuandmete kaitse seaduse, mitte autoriõiguse nõuetest. Ta möönis, et oleks võinud kirjade sisu ka ümber jutustada, kuid otsustas need avaldada originaalkujul, soovides säilitada Juhan Viidingu isikupärast keelekasutust ja tema sõnade emotsionaalset mõju. Mutt tunnistas ka, et läks teadlikult riskile, sest oli alust arvata, et pärijad avaldamiseks luba ei anna.
20. oktoobril teatas Mutt sotsiaalmeedias, et sai pärijaid esindavalt advokaadibüroolt nõudekirja, milles nõuti raamatu viivitamatut müügilt eemaldamist nii paber- kui ka digitaalsel kujul. Viidingu pärijad nõudsid ühtlasi kinnitust, et kirju ei avaldata edaspidi ühelgi kujul. Postitus tekitas aga omakorda suurt tähelepanu ning raamat müüdi vaid tundidega enamikest raamatupoodidest läbi. Uues tiraažis asendas Mutt vaidlusalused kirjad kahe tühja valge leheküljega, mida ta nimetas „pühaks vaikuseks“.
20. novembril ETV saates „Impulss“ rääkis Viidingu õepoeg Indrek Tarand kirjade aastakümnete-tagusest päritolust. Tarandi sõnul viis ta pärast onu surma Juuru pastoraadist ära Viidingu isiklikud asjad, kuid kirikuõpetaja Jüri Bärg olevat teinud hüvastijätukirjadest koopiad. Tarand nimetas Bärgi „libakristlaseks ja silmakirjatsejaks“ ning süüdistas teda kirjadest koopiate tegemises ja nende pealt raha teenimises.
Sellele reageeris kirikuõpetaja Tiit Pädam, kes asus avalikus kirjas kaitsma Bärgi mälestust. Pädami sõnul ei teinud Bärg koopiaid mitte kasu saamiseks, vaid selleks, et kõik kirjade adressaadid saaksid teada, mida Viiding oli neile kirjutanud. Pädami väitel ei ole üks adressaatidest Tarandilt talle mõeldud kirja tänaseni kätte saanud ning üks adressaatidest on andnud kirjad Mutile avaldamiseks.
„Isegi pärijad peavad tunnistama, et need paar hüvastijätukirja, mille originaalid Indrek Tarand peale Juhan Viidingu surma pastoraadist kaasa viis, olid kirjad ja et neil olid adressaadid,” kirjutas Pädam. „Üks adressaatidest ei ole talle kirjutatud kirja Indrek Tarandilt siiani saanud! Jääb vaid olla tänulik Juuru kirikuõpetaja Jüri Bärgile, et ta ei lootnud Indrek Tarandi aumehelikkusele, vaid tegi ka temale endale jäetud kirjast koopiad ja Indrek Tarandi asemel korraldas nii, et kõik adressaadid said teada, mida Juhan Viiding neile oma viimastel tundidel mõteldes soovis. Kirjas nimetatutel inimestel on kirja adressaatidena samuti õigus neile teadlikult saadetud kirja üle otsustada! Vähemalt nii otsustas kord kirikuõpetaja Jüri Bärg oma sõpradele Juhani viimastest kirjadest kõneldes. Ning üks kirja adressaatidest on andnud kirjad Mihkel Mutile avaldamiseks.”
Teise olulise seisukohavõtuna avaldas Postimehes arvamusloo kirjandusteadlane Sirje Kiin, kes leiab, et arutelus on seni liiga vähe tähelepanu pööratud kultuuripärandi avalikule väärtusele ja selle kättesaadavusele. „Eestis puhkenud vaidluses autoriõiguste üle on seni paraku löödud peamiselt ühte väravasse, rõhutades autori ja tema pärijate justkui absoluutset õigust avaldamist keelata, kuid tähelepanuta on jäetud tõsiasi, et autori loomingu pärijail pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused,“ leiab Kiin.
Tema hinnangul on pärijate ülesanne hoolitseda selle eest, et looja teosed jõuaksid rahvani ning püsiksid aktiivse kultuurielu osana. Kiin rõhutab, et Juhan Viidingut mäletatakse just vaba vaimu saadikuna ning tema loomingu põhjendamatu piiramine oleks vastuolus selle pärandiga.
„Autoriõiguse seaduse järgi kuuluvad kirjad kui füüsilised objektid nende adressaatidele, st kirjades nimepidi mainitud isikutele, aga neid oli ju mitu: pastor Jüri Bärg, Maire-Tiia, Elo, Riina ja Ilvi,” kirjutab Kiin. „Avaldamisõiguse mõttes lähevad erakirjade autoriõigused üle pärijatele, aga kirjade (või nende koopiate) enda käes hoidmise ning nende teistelegi näitamise õigus oli ja on vaieldamatult kõigil nimetatud adressaatidel. Mõistan Mihkel Muti kiusatust avaldada Juhan Viidingu lahkumiskirjad tervikuna, sest Juhani sõnatundlikkus oli tõepoolest kordumatu, kuid ise lahendasin (oma seni ilmumata jäänud) Viidingu biograafia käsikirjas olukorra teisiti, ilma autoriõigust rikkumata.”
