Alates 2026. aasta sügisest toetab riik eesti keele piirkondlike erikujude ja nendega seotud kultuuriõppe korraldamist koolides ja lasteaedades. Esimeses taotlusvoorus eraldati 59 haridusasutusele kokku ligi 319 000 eurot. Oma kodukandi keele ja kultuuriga tutvub nende toel üle 10 000 lapse, kellest ligikaudu 2700 käib lasteaias ja 7800 koolis.

Toetus jagunes kahe valdkonna vahel: umbes 158 000 eurot eraldati murdekeelse paigakultuuri õpetamiseks ning 161 000 eurot murdekeelseks aineõppeks. Taotlusi esitati võro, seto, mulgi ja tarto, aga ka kihnu, hiiu ja saare keeleruumist. Toetatud asutuste hulgas on lasteaedu ja koole enam-vähem võrdselt.

Kõige suuremalt on esindatud võro keeleruum, kus murdekeelsetes tegevustes osaleb ligikaudu 7000 last. Võro keeles viib õppetööd ja muid tegevusi läbi 170 õpetajat, kellest pooled töötavad lasteaedades. Kuigi paljud neist õpetavad võro keeles vaid osalise koormusega, toimub Eesti koolides igal nädalal kokku 374 võro keele tundi.

Suuruselt järgmine on seto keeleruum, kus kohalikku keelt ja kultuuri õpib 320 last. Setomaa on suutnud kaasata omakeelsesse kultuuriõppesse peaaegu kõik piirkonna lapsed. Seto keeles õpetab kokku 60 õpetajat, neist kolmandik lasteaedades, ning koolides toimub nädalas 128 setokeelset ainetundi. Mulgimaal pakutakse mulgikeelseid tegevusi ja ainetunde ligikaudu 2200 lapsele. Kokku toimub Eesti koolides igal nädalal umbes 600 murdekeelset ainetundi.

Esimene taotlusvoor näitas ühtlasi, et murdekeelseks õppetööks vajalike õpetajate olemasolu pole sugugi nii piiratud, nagu võiks arvata. Haridussüsteemis leidub hulgaliselt õpetajaid, kes oskavad ja on valmis õpetama kohalikus keelekujus. Uus toetusmeede peaks julgustama neid murdekeelset õpet senisest enam korraldama ning muutma kohaliku keele kasutamise haridusasutustes loomulikuks osaks igapäevasest õppetööst.

Järgmise sammuna kavandab Haridus- ja Teadusministeerium seadusemuudatust, mille kohaselt peab kool korraldama kohaliku keele ja kultuuri õpet juhul, kui seda soovib vähemalt kümme õpilast. Seni on sellise õppe pakkumine sõltunud suuresti kooli enda otsusest. Kavandatava muudatuse järgi saab kohalikku keelt ja kultuuri õppida kooli valikainena, süvendatud õppe korral on võimalik kasutada ka B-võõrkeele tundide mahtu. Täpsemad rakendustingimused selguvad pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist.

Muudatus puudutab eelkõige võro, seto, mulgi, tarto, saare, kihnu, muhu, hiiu, kodavere, kuusalu, lüganuse ja jõhvi keelekuju ajaloolistel aladel asuvaid koole. Nendes piirkondades tegutseb kokku ligikaudu 155 põhiharidust andvat õppeasutust, kuid praegu õpetatakse murdekeeli vaid umbes 20 üldhariduskoolis. Kavandatav seadusemuudatus looks seega senisest märksa kindlama aluse kohalike keelte ja kultuuride õpetamiseks ning suurendaks laste võimalusi omandada teadmisi oma kodukandi keelepärandist.

Selle järele on ka selge demograafiline põhjus. Statistikaameti viimase rahvaloenduse andmetel oskab mõnda eesti keele piirkondlikku erikuju 22,6 protsenti vähemalt 65-aastastest inimestest, kuid kuni 14-aastaste laste seas on vastav näitaja kõigest 3,1 protsenti. Eestis on kokku ligikaudu 160 000 murdekeele oskajat. Põlvkondadevaheline erinevus osutab, et kohalike keelte loomulik edasikandumine on nõrgenenud ning nende säilimine vajab teadlikku tuge.

Koolide ja lasteaedade roll ei piirdu siin üksnes keeleoskuse õpetamisega. Kohalikud keelekujud kannavad endas piirkondlikku mälu, kohanimesid, pärimust, maailmapilti ja põlvkondade jooksul kujunenud kultuurilisi teadmisi. Nende jõudmine haridussüsteemi aitab tagada, et Eesti pärand säiliks elavana üle põlvkondade.